Peale arhiivi tulevad head mõtted

Ma olen päris kindel, et seda on kusagil juba mainitud. Aga tegelikult ei oleks selle loo esmakordsel kuulamisel kunagi arvanud, et fraas: võtan mulgi kuue ja ta tallan alla jalge, sest on ilgelt nõme olla eestlane ja valge. Omandab kunagi nii suured mõõtmed. Aga mida sa muud oskad arvata inimestest, kes mõnede üksikute jobude tegevuse peale ei oska muud kommenteerida kui et on häbi olla eestlane jms. Inimesed, võtke end kokku, te suudate rohkem kui see. Olge uhked oma esivanemate üle, ja olge suuremad kui mingid mõned jobud kusagil. Ja selle asemel et häbi deklareerida ja vabatahtlikult alanduda, ajage pea püsti ja käratage. Kurat, ma olen suurem kui see! Mul pole kunagi häbi end virulaseks kuulutada, või maarahva esindajaks, ka peale Sigdunat, ka peale Padiset, ka peale mõnede otsust 39-ndal ja 40-ndal aastal igast lepingutele alla kirjutada, sest fakt oli, et sunniviisil, aga kirjutati. Ka peale 700 tonni kulda pole mul häbi olla see, kes ma olen. Sest mis oli on olnud ja ma suudan paremini. Ja teie suured kultuuripäästjad, võtaks nüüd natuke hoo maha, teeks endale kõigepealt selgeks, kes on see sääsk, kellest siin elevant tehakse. Ja siis keda maha tehakse. Igasuguste mõtetute aateliste jaburuste pärast on meil vennatapusõjad ja olgem ausad, me ei saa ühtki vennatapu sõda, ei maarahva, ei Eestlaste keskel lubada. Pange tähele, kirjutasin Eestlane suure tähega, sest minu arust kajastub selle nimetuse all üksnes riigikodanik, ei suuremat enam. Rahunege maha inimesed. Ajaloo prügikasti ei ole olemas. Lähiajal usutavasti ei lasta kedagi maha kah, nii et igasugune tõmblemine on mõtetu. Tõesti mõtetu.

Sest mõte läks uitama

Hakkasin seda siin kirjutama arvamusartikliks, aga välja tuli täpselt selline asi, sest mõte läks uitama ja öelda oli liiga palju. --------- Õhk on paks, nagu oleks suitsupomm lõhatud. Ühed ütlevad, et seda kasutatakse kattevarjuks millelegi. Teised ütlevad, et aeg on selline ja siis minnakse kraaklema selle üle, et kes viskas või kes koristama peaks. Samas on kõigil kopsud vastikut suitsugaasi täis ja olemine on niigi sant, omavahelised pinged vaid suurendavad õhu paksust. Tunne on ärev ja et süüdlast ei leita või ei suudeta karistada, ehkki otsitakse meeletult ja kättesaamise korral lubatakse talle lõpp peale teha, siis minnakse lõpuks omavahel karvupidi kokku nigu koerad Juhan Liivi lühijutus. Lõpuks on mõlemal poolel hulk karvu kadunud ja kogu selle asja põhjustanu, kes seal jutus oli siil, on kõigil podina saatel ammu juba meelest ununud. Hea õnne korral suudetakse veel üksteisega ära leppida, koerad lastejutus vähemalt suutsid. Milles siis asi on? Ühiskonna lõhenemine, leerid, arvamused, kibedaks kiskuvad arutelud, tulised teemad, süüdistamine, sildistamine – see kõik on tänapäeva keskustelu osa juba sedavõrd, et seda ei osata isegi enam imeks panna. Kummaline on vaid see, kui keegi selle kõige juures suudab rahulikuks jääda, ehkki ka selliseid on, sest nad kas ei huvitu probleemist või on oma väljakujunenud arvamuses juba sedavõrd kindlad, et nende kõigutamiseks argumendid enam ei aita või kui, siis on vaja neid väga veenvalt esitada. Ülejäänud arutelu on sedavõrd emotsionaalne, et minu ülekeenud tatrapudru on sellekõrval virvendus. Aga emotsioonide sisust kirjutas Tõnu Ots väga hea artikli ja seda pole mõtet siin kordama hakata. Kõige selle patramise keskel unustatakse ära, et kogu tuleval infol on taust ja levitamisel põhjus. Unustatakse kontrollida allikaid, mida ma isegi alati ei tee, nii et pole ka mina sest puhas, nagu ma pole puhas ka üleliigsest emotsionaalsusest, kuid kui võimalik, siis püüan selgusele jõuda, kes ja millist infot levitab. On ju tänapäeva suurim ressurss inimesed. Meie ise, kes me loeme, meelditame ja jagame - igaüks oma ringis, oma seltskonnas, et ideed, millest kõik niigi teadlikud on, leviksid. Vahetevahel kommenteeritakse enam või vähem viisakalt vastaspoolel seisjate postitusi ja halvemal juhul visatakse nad oma ringkondadest välja, et tekitada illusioon värskemast õhust. Aga kui kõik süveneksid allikatesse, siis teaksid inimesed ammu, et Lääne- ja Põhja-Euroopas tekkinud getode põhjuseks ei ole mitte nahavärv või usk vaid vaesus, kehvad võimalused ja halb kasvukeskkond. Ja vanemate kasvatustööst on siinkohal asjatu rääkida, sest kui heal järjel olevate vanemate laps käib põhja, hakkab jooma ja või narkootikume pruukima, siis hoiavad kõik peast kinni, et mis need vanemad küll valesti tegid. Samamoodi hoiavad ka joodikmees ja tema kaasa, aga halvemal juhul võtavad nad peatäie viina, et elu kannatust unustada ja probleem on selleks korraks edasilükatud. Või kui kehval järjel, suisa puruvaesest piirkonnast pärit noor talendikas noormees siiski jõuab kuidagi kõrgesse rahvusvahelisesse ülikooli, siis kõik imestavad, kiidavad noormehe talenti ja tublidust ning kasvatanud vanemate head tööd ning sageli unustatakse äragi tuntud kõnekäänd, et talent on üldlevinud, võimalused mitte. Kui aga kehval järjel pojast saab siiski kehvik, kes elumurele lahendust näiteks pudelist otsib, siis ei imesta selle üle keegi. Külades ei pannud keegi imeks kui joodiku poeg jooma hakkas. Kuidas isa nõnda poeg öeldi, ainult tüdrukuid õpetati et: ära sina joose joodikulle, Kallu kõrtsi käüjälle. Ära joob lehmad, ära hobused, Ära lakub laugud ruunad. Aga paljud meist seda vana regilaulu enam teavad ja tunnevad, ehkki suur osa rahvast keerutab hetkel tolmu üles just eesti kultuuri kaitseks. Üks dirigent võttis selle asja väga kurjalt kokku laulukaare all, öeldes otse telekaamerasse, et ega regilaul too rahvamasse kokku, ikka saksa koraali on vaja. Nii palju siis eesti kultuurist. Ehkki kultuur on kui just mitte jack shit, siis igal juhul vägagi muutuv nähtus ning 19. Sajandil ei pruukinud regilaul mõnedele enam tõesti nii hästi maitsta kui saksapärane laululake, nüüd aga ei sobi see viimane üldse mitte kõrvutada korralike kitarridega ja trummidega, torupill ja regilaul sobivad nende kõrvale aga suurepäraselt. JA olengi rännanud allikatest liialt kaugele. Tahtsin ju panna lihtsalt inimestele südamele, et ärge võtke asja liialt tõsiselt ja lärmi hakake tõstma alles siis kui põhjust on. Ega „kevadeski“ tehti asja alles siis kui mõisapoisid olid kohaliku rahva õue peal käinud pahandust tegemas, siis lasti nende parv põhja nagu kõik mäletame. Kui nüüd aga liig vara sääsest elevant teha, siis võime enne kui parv mõisapoistega kohal on, omavahel karvupidi kokku minna ja ühel hetkel kõigi pahakspanu osaliseks saanud, küsitakse meilt juba, et mis te siis läksite omavahel õue peal kaklema. Hetkel aga tundub pigem asi nii, et parvepeal polegi mõisapoisid, vaid inimesed nagu meie siin teiega kõik. JA hädas tuntakse inimest. Ei ole teada, kas ja kuidas liikusid rahad Eestlaste põgenemise aegu Rootsi ja mujale. Kas ka siis oli inimesi, kes ärist suurt kasu lõikasid. Selle äri peatamine on nüüd teine teema ja see ei kuulu otseselt ei pagulaskriisi ega meie võimetuse juurde allikaid lugeda, tegemist on lihtsalt osaga rahvusvahelisest kuritegevusest, mis oma jala on maha pannud riikides, kus pole nii tugevat seaduslikku korda, mis suudaks neid ohjata. Aga kui Süüriast tulnud oskaksid meie keelt, siis vastaksid nemadki meie küsimisele, ja vastaksid ehk nii: Mis sääl sünnib süüriassa Tüki türgimaa tagana, Süüria poissi pooli poiga Süüriamaa süüta lapsi viromaa pojad väledad nobedamad narva naised laske mind laulule laduda lugusida lugeneda sügavalla süüriassa taga türgimaa rajada sõja leiba sõtkutasse vainukakku valitasse süüria poiga pooli miesi tüki süüriamaa tüdriku miks sa ei sõida sõjatieda ega talla tapatieda Viro poiga väledane Lääne lahkema emanda ei mul sobi sõja leiba vastu hakkab vainukakku tahan mina rahuga rabada tasapisi tehä tööda

Tervisi

Nii kummaline, kui see ka pole, on just nimelt see soov, mida viimasel ajal rahvale soovin, kui kohtume. Kui laiali läheme, siis vana tava kohaselt ikke, ole tugev jne.

Aga jah. Mõni aeg on viimasest postituseksest jälle mööda läin. Käisin õimupeol, mis oli iseenesestki üks äraütlemata tore üritus. Päräst tahtsivad marilannad mu pilbasteks tantsitada. Ei oska ma tantsida, ütlesin neile, aga see ei pidanud neid. Vedasin end maast lahti ja tantsisin. Ei mingit muret.

Tegemist on palju. Siin viimasel ajal pole aega mõeldagi, et mida võiks blogisse panna.

Uuendasin viimase sma peale oma jawsi. See oli hea uuendus, mis sest et tavakasutajana kõiki ta funktsioone ei kasutagi. Aga vocaliseri sündid on väga head. Ja nüüd on mul arvutis kõnesünt Laura. Ja räägib, kusjuures mitte mingit inglise, itaalia või muud sellist massi keelt, aga ei, slovaki keelt räägib hoopis.

Kuradi külm on, tee keetminegi ei aita. Tema joomine samamoodi mitte. Aga keedan ja joon ikke.

Tõbila2

Täna olen teist päeva kodus. Kui eile oli põhjus täiesti olemas, siis ätna on asi natuke teisesem. MAgasin hommikuse äratuse rahulikult maha. Lülitasin telefoni sisse, võtsin ta kaissu ja magasin edasi. Ärkasin alles 12 paikku. MAgama olin samuti läinud keskööl, nii et hea enesetunne on garanteeritud. Ometigi olin 2 esimest loengut seks ajaks juba maha maganud ja saatsin ülejäänud loengute õppejõududele kirja, et täna ei tule, olen tõbine. Küsisin ülesandeid ja vabandasin. Soome keele õppejõule saatsin kirja soome keeli, nagu ikka. Keel ju piisavalt lihtne, ainult et eitusverbi pöörasin minevikus, mida soomes vist väga ei tehta. Kes teab, võib siia kommenteerida.

Mõned hetked tagasi sõin suppip. Panin sisse ohtralt tabascot, röga võttis mõnusalt lahti ja nina värskendas ära. Tervis tuleb! Homseks peaksin vormis ja taaskord tagasi ülikooli radadel olema .

Tõbila

Tere blogur, seda puhku olen haigeks jäänd. Last.fmis mängib su taustaks mingi rootsi muurikakrabin. Pop vana raisk, aga roads klaver taustaks on hea. Täna ma ülikooli ei läinud. Vaja end terveks ravida ja siis täie jõuga asjade juurde asuda. Pooltõbisena nimelt, ei kipu mul midagi välja tulema. Otsisin gladiaatori filmi loo “Now we are free” taustaks ja kuulan seda. Mis keeles seal laudakse ei tea.

Esimese asjana tõmbasin hommikul toa tolmuimejaga puhtaks. Puhas tuba on ikka teine asi kui mittepuhas.

Üle üldse olen viimasel ajal netist väga palju huvitavat muusikat leidnud. Viimati mainitud loo link ka läheb siia. Kuidagi tujutõstev on see lugu. Mind aitas öösel, kui tervis kehva ja tuju null oli.

Link:

Keeruline elu

Elu on keeruline. Ühes tuntud Eesti filmis öeldi, et ärgem elagem oma elu keeruliseks, aga alati ei ole kõik valikud meie teha ja kõigist oma viimase aja valikutest teile jutustada ka ei saa. Muidu peaksin postituse paroolialla panema. Aga jah. elu on imepäraselt keeruliseks elatud. Ülikool, see vana, toetab mind sealjuures kõigi oma sammastega, nii et ma saan omadega väga hästi hakkama.

Viimasel ajal olen väga palju huvitavat muusikat leidnud. Ungarlaste kaukazus ja guttenberg halott ning erinevad kesk-aasia kõrilaulu projektid. Peakski siia ühel hetkel üles panema ütš süme.r-i plaadiarvustuse. Etteruttavalt võin öelda, et väga hea plaat on.

Ungarlaste kaukazus pakub last.fmis oma lugusid ka tasuta alla laadida, nii et olen neid ka mõned arvutisse tõmmanud. Last.fmi tellimus on asi, millest ei taha lahti öelda, tiksub sealt saadud muusika või see ise mul arvutis pea koguaeg ja last.fm käivitub truu kaaslasena alati, kui mozilla firefoxi käima lükkan. Kuus 2 dollarit ikka leian, et mozillal alati muusika taustaks oleks.

Maksan paypalliga, pildikaart kehtib ja seb pank uuendab automaatselt mu kaardid ka ära, nii et millegi üle ei saa kurta.

Niisugune mu elu ja hetkemõtted.

Ja lõpetuseks ütlen nii, nagu me sõprade keskis hüvasti jätame: “Näeme jälle, siis kui jälle näeme.”

Ersa keelest

Ersa keel on läänemere soome keeleperest järgmisena eesti keelele kõige lähem sugulaskeel. Saami keeli ma siinkohal ei arvesta, sest nende kohta räägitakse, et nad suures osas on keelevahetuse tagajärjel soome-ugri keeled omaks võtnud, kusjuures saades mõjutusi nii permi kui lääne-mere soome keelist. Igatahes geneetiliselt pole saamidel soome-ugrilastega midagi pistmist, pigem on nad lähedased perberitele kui soome-ugrilastele, ehkki viimastegi puhul ei saa rahvaste vahel erilisest geneetilisest lähedusest rääkida.

Igatahes on ersa keel siitmaa keeltele kuidagi väga lähedane. Mitmuse tunnus, omastusliited, kogu ruumisisemuse süsteem ja hulk vanu käändeid. Lisaks sõnavara, verbiga käitumise viis, ehkki nimisõna pööramist, see tähendab tegija väljendamist läbi nimisõna, oli alguses harjumatu omaks võtta. Kahe tunni järel, kuna türgi keeles on sarnane vormel olemas, polnud ka seda raske omandada, eriti kui nimisõnale pannakse lõppu lihtsalt tegusõna pöördelõpud, kui sedagi. võrdluseks, eesti keeles näeks see välja nii.

Ma olen koer = koeran või  koeren, sõltuvalt meie pöördelõppudest ja sellest, kuidas kujunenuks asi, kui see sinna paigutatuks.

Ehk siis:

ma olen koer= koeran või koeren

sa oled koer = koerad, koered

ta on koer =koer

me oleme koerad =koerame, koereme

te olete koerad =koerate, koerete

nad on koerad = koerad

Ja õpilasega kah:

olen õpilane =õpilanen

oled õpilane =õpilaned

õpilane on = õpilane

oleme õpilased = õpilaseme

olete õpilased = õpilasete

nad on õpilased = õpilased

Jajah. Eesti keele sõnamoodustus on natuke keerulisem. Vokaalid sõnade lõpus ja liited ajavad segadusse. Ehk ka ersa keeles pole see nii lihtne, aga ma pole veel nii kaugele jõudnud.