Jälle üle pika aja kirjutan siia midagi.
Veerandi lõpu pidevad mürgeldamised on mul ilmselt kogu eluplaani sassi ajanud. Eesti keele hinne ei tulnud kõige parem, sest ma osalt enda tegematajätmiste, teisalt erinevate asjade kokkusattumuse tõttu ei jõudnudki omi kirjandeid parandada, rääkimata siis vigade analüüsist. Ega mul vaheajalgi selleks aega ei jää. Pürotehnilised vahendid veel muretsemata ja sõpradele ka toidukraam ostmata. Kalliks peetud tütarlapsele võiks ka jõulukingi muretseda. Tööd saab tehtud küll.
Elu on kirev ja kõigile tagasilöökidele, näiteks sellele, et üks laps minu kohvikustöötamise ajal ajas omale kuuma vett käele, tunnen ma end kuidagi väga hästi. Tallinna Ahhaa pole muidugi see, aga siin töödates on raha kuidagi olulisem.
Kokkuvõtteks siis: Olen armunud, õnnelik ja rõõmus ja seetõttu masetsemiseks aega ei jää. Lennart Meri ütles kunagi: “Asjad on sitasti, aga see on väetiseks meie maale.” Võtan end kokku ja teen ära nii palju kui suudan.
