Vibuküttidest

Siin üks loohakatis, mida olen pikka aega sepistanud. Ei oskagi temaga kohe midagi peale hakata.

Paljud detailid on kohutavalt ebatäpsed, aga kui asja korralikult uurin, siis parandan vead ja kirjutan edasi. Aga seline ta on:

 

Vibukütid

Viis meest saduldasid hobused ja läksid metsa poole. Neil oli ülesanne. Veel enne kui päev langeb puude samblapoolest vaadatuna paremale, pidid nemad olema läbi metsa jõudnud, surmanud Turanite juhi ja tagasiteelegi asunud. Metsa varjus pidid nad laagrisse jääma, aga seda peateest eemal, et jälitajad neid ei leiaks. Ja nüüd nad läksidki. Igaühel neist oli vööle kinnitatud nahast nooletupp ja vibu. Mõõkasid kaasa ei võetud. Taplust polnud kavas. Töö pidi olema kiire ja korralik. Nad lähevad kohale, leiavad pealiku, lasevad igaüks tema pihta nii palju nooli kui jõuavad ja kaovad siis. Nii nad kavandasid. Mis sest kõigest välja tuli, istuge siis ja kuulake.

Igatahes asuti teele. Hommiku päike oli ere. Ilm oli viimased päevad armuline olnud, maa oli kõva ja hobused said jooksuga minna. Kuna päev polnud varastada, siis jätsid nad hommikueinegi seisvajalu söömata. Igaüks nosis kaasavõetud toidumoona vöökotist ja sõidu ajal. Nii mindi terve hommikupoolik, ahtast sõnavahetusest paistis meeste meelekindlus. Kõik ju teadsid, miks nad lähevad ja kuhu neid tee viib, millest neil siis veel rääkida. Terve hommik neil nii mööduski. Jõudnud rohumaalt natuke tihedamasse metsatukka, otsustasid mehed peale keskpäeva siiski keha kinnitada. Pool maad oli veel minna. Enamus sellest tuleb läbida metsas ja Toorum laskis juba taevast pilvi paista. Eemalt kostis laulu. Viis oli tuttav ja mehe tundsid ja ütlesid yksteisele: „Näe, koibali naised on metsas marjul.“ Üks nooremapoolne ratsanik laskis vaikselt lausudes lendu mõtte: „Huvitav, on nad ka üksi ja nende mehed kaugel?“ Vaevalt sai ta aga selle välja öelda, kui neli vanemat teda otsejoones tagasi tahtsid saata. „Mis sa, poiss, õige mõtled. Koibalid on omad, nendega pole meil tüli tarvis.“ Laususid nad ja nooruk vabandas. Üks vanematest tarkadest ütles veel: „koibalid on jah omad, nende päälikud on meie omadega ühest klaasist joonud. Ei me saa neid solvata, seda pahandust pole meile vaja.“ Toorum aga tahtis mehi veel katsuda ja maailma-vaatav-mees juhataski nende teele ühe Toorumi tütardest. Karuema oli suur ja tema poegi polnud silmapiiril näha, ehk siis polnudki tal neid? Me ei tea seda. Aga seal tema seisis ja ära ei läinud. Isegi palumise peale ei läinud. Üks vanematest meestest hakkas looma härdalt paluma: „Armas Vootõr-Õika, armas jumalatütar, toorumi kuldane lapsukene, ole sa nii kena ja luba meid läbi oma metsa. Siin me kurja ei tee, sulle me kurja ei tee. Luba meid siit hobustega läbi.“ Aga loom astus hoopis lähemale, näitas hambaid ja küüsi, ehmatas mörisedes hobuseidki. See sama noorukene vibukandja, kes enne koibali naiste laulupeale oli mõtte kurjale teele lasknud, haaras nyyd pikemalt mõtlemata tupest noole ja saatis selle otsejoones läbi Numi-Toorumi tütre. See langes maha ega liigutanud ennast enam. Nii täpne oli see lask.

„Oh häda! Oh õnnetust!“ lausus üks vanematest meestest ja pidi peaaegu nutma puhkema. „Nüüd tuleb ju peied pidada. Kuis sa siis ei mõelnud. Meil pole mehigi, keda tagasi saata, et külarahvale teadet viia. Kõik peame minema, aga peied on vaja pidada, laulud laulda ja keelepuu helistada, et Toorumi Tütre hing saaks minna tagasi sinna, kus ta tuli, minna taas tagasi oma isa koju hälli kiikuma.“ Nii oleksid mehed halama jäänudki, kui korraga üks tarkadest poleks märganud, et noorem kuhugi poole kappas. „Ta läheb tagasi.“ laususid nad ühest suust ja ohkasid raskelt. Tema aga, ehkki ta kõige noorem oli, oli ta ka mõttelt kõige kärmem. Koibali naised olid ju vaid mõni hetk tagasi neile lähedal olnud. Ja arvestades sellega, et nad ikka veel marju korjasid, ta nüüd nende poole ratsutaski. Tema mõtte kärmus oli talle sedapuhku suureks kasuks, sest vaevalt kadusid teiste meeste ohket tal kõrvust, kui ta juba tuttavat laulu kuulis. Ta ei hoolinud enam noortest ega vanadest marju korjavatest tüdrukutest. Leidnud nad ruttu, kulus tal siiski piisavalt pikk aeg, et naistele juhtunu lahti seletada ja neid peiesid pidama anuda. siis võis ta siirduda tagasi omade meeste juurde.

Kaugelt kostis hobuse kappamist ja noorukene vibukandja ilmus meestehulka. „Lähme edasi.“ Nii ta ytles ja seadis obuse minekule. Kaugelt oli juba kuulda koibalite tulekut ja ratsanikud, kõik yllatunud, pöörasid hobused teele.

Ülikoolist

Ülikool on taaskord pääle akkanud. Ainepunkte olen ottand 62 eap eest. Aga mõnus on. ommikuti algavad loengud kell 8, enamasti. ainult neljapäeval mitte, siis algavad kell 10. Ja lõpevad ka enamasti kell 20 või kell 18. Ainetegi valik on mõnuga õnnestunud. Erinevaid kultuuriteaduslike aineid, alustades sissejuhatusest šamanismiteooriasse, lõpetades keeltega. Teisipäev on üldse hull päev. Siis on kell 10 ladina keel, kell 2, kell 4 soome keel, kell 6 õhtul vene keel.

Viimastel aegadel on olnud tavalised ajad. Võib-olla olen õppinud rohkem inimestega suhtlemisel, aga ole endiselt sama robustne ja konarlik natuur nagu alati. Üritan leida seda tasakaalu sellevahel, millal öelda midagi ja millal mitte ja muidugi kuidas öelda. Sõnakasutuses, kui oled pikka aega peamiseks pidanud sõna teravust, kujunebki omadus lajatada inimesele ja seda kogu aususes. Kas öeldul ka tegelikult väärtust ja eesmärki on, ei ole väga oluline. Nüüd on aga tahtmine saavutada seda tasakaalu, et sõnakasutusega ise rahul oleks ja kannataksid ainult need, kes peavad.

Söögiga on omapärased lood. Viimasel ajal tuleb sööki kas osta või ommikul kohe söök valmis teha ja suur ports süüa, sest muidu olen päiv otsa nälgas.

Aga nüüd ma lõpetan, sest all on vist söök valmis saanud.

Esimene ülikoolinäd´al

Esimene nädal ülikoolis saab tänasega läbi. Mõnus nädal iseenesest, eriti veel kui arvestada, et filosoofiateaduskonna ravhas laseb end rahulikult sisse elada. Enamus loenguid algavad teisest nädalast ja üldse ei sunni keegi väga midagi otseselt veel tegema. Samas on aga tunne, et ülikool on kogu varuga alanud ja nüüd tuleb temaga mõnuga tegeleda. Ainepunkte sai võetud ligi 60 eap eest nii et puudu ei tule kindlasti. Keeli arvestades, siis neid on jälle oma 12 eap eest, kui mitte rohkem. Ersa, komi, vene ja soome keeled, pluss veel sinna juurde eesti ja soome-ugri keeltega seotud ained. See semester võtsin endale ka korralikult kultuuriteaduslikku, sissejuhatus šamanismiteooriasse, eesti rahvalaulu ja rahvajutu uurimise ained ning juurde veel semiootika alused, üldine usundilugu jne.

Ühesõnaga pilt on kirju ja tegemist on palju.

Käisin augustis ungaris, tegelikult tahaks kogu reisist ühe postituste rea kokku panna, nii et oleks kirjalik mälestus kogu asjast. Teha tuleb seda aga ruttu, enne kui ära tuhmub.

uni

Tule uni, tule silma.

Anna rahu, anna valgust.

siis on tahtmist, siis on julgust.

homme jälle minna teele

käia, näha, teha. Teha.

võtta, anda, hoida, viia.

Suguharulise identiteedi säilitamise mõttekusest ja võimalustest Eesti rahvuse sees

Ei tea, kas olete kunagi sattunud tunnistajana pealt nägema mõnda diskussiooni, kus grupp inimesi omavahel vestlevad sellest, missugused on murdelised erinevused nende kodukohtade kõnepruukide vahel. Või olete ehk saanud vastuseks väitele, et pärinete põhja-Eestist küsimuse, et kas teil lumi hakkab kokku või pakib.

Mina olen. Olen ise enamasti vastanud, et meil pakkis või mätsis, kuidas parasjagu keegi ütles. Nüüd on aga arutluse objektiks hoopis see, mis on meie oma murdeerinevuste säilimise aluseks, võimaluseks ning kas selle järele on vajadust? Olen lapsepõlvest peale kuulnud viru keelt räägitavat ja teismelisena isa kuuldud lugudest ja vanaisa keelepruugist pilte kokku pannes jõudnud selgele veendumusele, et identifitseeriksin end hea meelega selle kandi asukana või sealt pärit oleva inimesena. Viimane on õigem väljend, sest ma otseselt Virumaal ei ela. Pole kunagi elanudki ja ei tea, kas hakkangi elama. Isapoolne suguvõsa kangastus seega millegi selgepiirilisena, sellel oli piir, sinna kuuluvad inimesed olid kuulnud või oskasid rääkida viru keelt, identifitseerisid end ühtse perekonna nimega ja moodustasid traditsiooniliselt aktsepteeritavaid perekonnamudeleid järgides yhtse terviku. Ema suguvõsa aga oli murdeliselt ja nimeliselt piiritlemata. Oluliselt sagedamini kui virulaste keskis tehti juttu tänapäeva yhiskonna juurde kuuluvatel teemadel. Tegelikult oli aga selle poole õhkkond vabam. Oma meelsuse ja tolerantsuse peaaegu kõigi ühiskonnas avalduvate nähtuste suhtes olen osalt sealt saanud. Samas aga hoidis see suguvõsa pool ka oluliselt rohkem kokku. Koos käiakse tegelikult nyydki regulaarselt: ehitatakse, töötatakse, küpsetatakse, lauldakse jne. Lapsed kasvavad teadmises et neil on hulk sugulasi. Siin vastanduvadki minu mõtteis hilistraditsioonilisele suguvõsamudelile toetuv hõim ja nii keelelt kui meelelt modernsem suguvõsa. Küsimus on aga ehk selles, kumba neist teedest järgida. Ja kas tegelikult toodud erinevused üldse midagi loevad. Sest lõppkokkuvõttes oleme me ikkagi ise need kes otsustavad ja kui veab pannakse kokku kõige paremast parim.

Muusika toob ehk leevenduse aegade valule?

Kuulan siin hetkel seda, kuidas evenkid on pandud oma keeles, aga nuppakordioni taustal ja venepäraseid laule laulma. Odera on ilus lugu, selles pole kahtlustki ja korraks püstitab isegi küsimuse Aegade valule leevendust toova muusika võimalikkusest. Kas need rahvad, keda isehakanud valitsejate 50 aastane võim rängalt rõhus ja hävitas, kas need suudavad andestada ja edasi minna. Võtta üles laul ja laulda end puhtaks aegade valust. Lõpuni pole aga tekitatud kahju ja kurja võimalik heastada, nii nagu mitte ükski seadus ei heasta seda kurja, mida tehti ameerika põlisasukatele. Väga hea näide sellest, mis toimus ja kuidas sellesse suhtutakse on Lõuna-Euroopas, aga peamiselt Hispaanias levinud Columbuse päeva tähistamine. Ka Ameerika mandril seda tähistatakse. Sellesse päeva pole aga minul kui oma maa põlisasukal tahtmistki austusega suhtuda. Kuidas saaksingi pühitseda päeva, kus üks pere läks teise pere koju ja ütles neile: “Tere, mina elan nüüd siin!” Ja nii oligi, sest minekuks oldi ettevalmistunud ja mõlemad osapooled ei olnud kontaktiks võrdselt valmis. Veel hullemgi on lugu nende rahvastega, kes on nii väikesed, et ega neil suurt valikut pole. Võidelda ei saa, sest keel ja elm võiksid püsida, aga alla ka heita ei taha. Sellest tulenebki põhja-rahvaste seas leviv lausjoomine. Inimesed joovad, et unustada, unustada oma juuri, päritolu, keelt ja ka oma nahavärvi. Evenkidest ei saa kunagi venelasi, neist võivad healjuhul saada Venemaalased, kellel pole ei minevikku ega terviklikku tulevikkugi.

Smugrit tunned laulust

Lausa vapustav on tähelepanna, kuidas erinevad Volga jõe äärsed asukad, olgu need siis Tšuvašid, marid, erzjad, mokšad, ja teisedki rahvad yksteise kultuure täiendavad. Suuremal osal neist on soome-ugri päritolu. On just need rahvad elanud seal viimased 3 - 4000 aastat. Ja just neile on omane see laulustiil, mis inimesi korraga võib kohutada kui paeluda. Selline kõrgehäälne laulumood on neil. Maride, erzjade-mokšalaste juures laulavad suhteliselt kõrgetel toonidel ka mehed, tšuvašide juures jällegi laulavad mehed tavapärase hääletooniga, kus naistel on endiselt marilikult kõrge hääl. Kui seda soome-ugrilikku laulustiili valitsevad marid oma hääle kõrguse ja täiuslikkuse poolest, erzjad-mokšad oma mitmehäälse võimsa laulu poolest, siis soome-ugri rahvaste seast eriti mari viisidele omane pentatoonika kuulub vaieldamatult nende muusikaliste nähtuste kilda, milles meistrid on tyrgi-tatari rahvad. Hiinlased pakuvad oma ilutunnetuses yle ja maride viisid on sageli yheylbalised. Tatarlaste, tšuvašide, tõvade ja teiste tyrgi-tatari ning ka mongoli hõimude pentatooniline muusika on lihtsalt ilus. Seda ei oskagi rohkemate sõnadega kirjeldada. Omapäraseks nähtuseks on seal Volga-äärsete rahvaste seas aga udmurdid, kelledel on õnnestunud võtta soome-ugrilikud hääle kasutustehnikad ja pentatooniline ilu ning neid kokku liita. Näiteks ansamblid Marzan ja tšiptširgan mängukavas leidub just nimelt niisugust muusikat.

Lõpetuseks see, et rahvamuusika ja professionaalse muusika eristab yksteisest kergesti. Kui aga prohvid soovivad teha rahvamuusikat, peavad nad seda täiuslikult tegema. Kes mängib mõnda pilli nagu arkhipovski balalaikat, peab seda suutma mängida nii lihtsates lugudes kui ka siis, kui talt nõutakse sellist soolot, peale mida võtaks iga kõrgtasemegi muusik kümnenädalase puhkuse.