Muusika toob ehk leevenduse aegade valule?

Kuulan siin hetkel seda, kuidas evenkid on pandud oma keeles, aga nuppakordioni taustal ja venepäraseid laule laulma. Odera on ilus lugu, selles pole kahtlustki ja korraks püstitab isegi küsimuse Aegade valule leevendust toova muusika võimalikkusest. Kas need rahvad, keda isehakanud valitsejate 50 aastane võim rängalt rõhus ja hävitas, kas need suudavad andestada ja edasi minna. Võtta üles laul ja laulda end puhtaks aegade valust. Lõpuni pole aga tekitatud kahju ja kurja võimalik heastada, nii nagu mitte ükski seadus ei heasta seda kurja, mida tehti ameerika põlisasukatele. Väga hea näide sellest, mis toimus ja kuidas sellesse suhtutakse on Lõuna-Euroopas, aga peamiselt Hispaanias levinud Columbuse päeva tähistamine. Ka Ameerika mandril seda tähistatakse. Sellesse päeva pole aga minul kui oma maa põlisasukal tahtmistki austusega suhtuda. Kuidas saaksingi pühitseda päeva, kus üks pere läks teise pere koju ja ütles neile: “Tere, mina elan nüüd siin!” Ja nii oligi, sest minekuks oldi ettevalmistunud ja mõlemad osapooled ei olnud kontaktiks võrdselt valmis. Veel hullemgi on lugu nende rahvastega, kes on nii väikesed, et ega neil suurt valikut pole. Võidelda ei saa, sest keel ja elm võiksid püsida, aga alla ka heita ei taha. Sellest tulenebki põhja-rahvaste seas leviv lausjoomine. Inimesed joovad, et unustada, unustada oma juuri, päritolu, keelt ja ka oma nahavärvi. Evenkidest ei saa kunagi venelasi, neist võivad healjuhul saada Venemaalased, kellel pole ei minevikku ega terviklikku tulevikkugi.