Lausa vapustav on tähelepanna, kuidas erinevad Volga jõe äärsed asukad, olgu need siis Tšuvašid, marid, erzjad, mokšad, ja teisedki rahvad yksteise kultuure täiendavad. Suuremal osal neist on soome-ugri päritolu. On just need rahvad elanud seal viimased 3 - 4000 aastat. Ja just neile on omane see laulustiil, mis inimesi korraga võib kohutada kui paeluda. Selline kõrgehäälne laulumood on neil. Maride, erzjade-mokšalaste juures laulavad suhteliselt kõrgetel toonidel ka mehed, tšuvašide juures jällegi laulavad mehed tavapärase hääletooniga, kus naistel on endiselt marilikult kõrge hääl. Kui seda soome-ugrilikku laulustiili valitsevad marid oma hääle kõrguse ja täiuslikkuse poolest, erzjad-mokšad oma mitmehäälse võimsa laulu poolest, siis soome-ugri rahvaste seast eriti mari viisidele omane pentatoonika kuulub vaieldamatult nende muusikaliste nähtuste kilda, milles meistrid on tyrgi-tatari rahvad. Hiinlased pakuvad oma ilutunnetuses yle ja maride viisid on sageli yheylbalised. Tatarlaste, tšuvašide, tõvade ja teiste tyrgi-tatari ning ka mongoli hõimude pentatooniline muusika on lihtsalt ilus. Seda ei oskagi rohkemate sõnadega kirjeldada. Omapäraseks nähtuseks on seal Volga-äärsete rahvaste seas aga udmurdid, kelledel on õnnestunud võtta soome-ugrilikud hääle kasutustehnikad ja pentatooniline ilu ning neid kokku liita. Näiteks ansamblid Marzan ja tšiptširgan mängukavas leidub just nimelt niisugust muusikat.
Lõpetuseks see, et rahvamuusika ja professionaalse muusika eristab yksteisest kergesti. Kui aga prohvid soovivad teha rahvamuusikat, peavad nad seda täiuslikult tegema. Kes mängib mõnda pilli nagu arkhipovski balalaikat, peab seda suutma mängida nii lihtsates lugudes kui ka siis, kui talt nõutakse sellist soolot, peale mida võtaks iga kõrgtasemegi muusik kümnenädalase puhkuse.
No comments:
Post a Comment