Sest mõte läks uitama

Hakkasin seda siin kirjutama arvamusartikliks, aga välja tuli täpselt selline asi, sest mõte läks uitama ja öelda oli liiga palju. --------- Õhk on paks, nagu oleks suitsupomm lõhatud. Ühed ütlevad, et seda kasutatakse kattevarjuks millelegi. Teised ütlevad, et aeg on selline ja siis minnakse kraaklema selle üle, et kes viskas või kes koristama peaks. Samas on kõigil kopsud vastikut suitsugaasi täis ja olemine on niigi sant, omavahelised pinged vaid suurendavad õhu paksust. Tunne on ärev ja et süüdlast ei leita või ei suudeta karistada, ehkki otsitakse meeletult ja kättesaamise korral lubatakse talle lõpp peale teha, siis minnakse lõpuks omavahel karvupidi kokku nigu koerad Juhan Liivi lühijutus. Lõpuks on mõlemal poolel hulk karvu kadunud ja kogu selle asja põhjustanu, kes seal jutus oli siil, on kõigil podina saatel ammu juba meelest ununud. Hea õnne korral suudetakse veel üksteisega ära leppida, koerad lastejutus vähemalt suutsid. Milles siis asi on? Ühiskonna lõhenemine, leerid, arvamused, kibedaks kiskuvad arutelud, tulised teemad, süüdistamine, sildistamine – see kõik on tänapäeva keskustelu osa juba sedavõrd, et seda ei osata isegi enam imeks panna. Kummaline on vaid see, kui keegi selle kõige juures suudab rahulikuks jääda, ehkki ka selliseid on, sest nad kas ei huvitu probleemist või on oma väljakujunenud arvamuses juba sedavõrd kindlad, et nende kõigutamiseks argumendid enam ei aita või kui, siis on vaja neid väga veenvalt esitada. Ülejäänud arutelu on sedavõrd emotsionaalne, et minu ülekeenud tatrapudru on sellekõrval virvendus. Aga emotsioonide sisust kirjutas Tõnu Ots väga hea artikli ja seda pole mõtet siin kordama hakata. Kõige selle patramise keskel unustatakse ära, et kogu tuleval infol on taust ja levitamisel põhjus. Unustatakse kontrollida allikaid, mida ma isegi alati ei tee, nii et pole ka mina sest puhas, nagu ma pole puhas ka üleliigsest emotsionaalsusest, kuid kui võimalik, siis püüan selgusele jõuda, kes ja millist infot levitab. On ju tänapäeva suurim ressurss inimesed. Meie ise, kes me loeme, meelditame ja jagame - igaüks oma ringis, oma seltskonnas, et ideed, millest kõik niigi teadlikud on, leviksid. Vahetevahel kommenteeritakse enam või vähem viisakalt vastaspoolel seisjate postitusi ja halvemal juhul visatakse nad oma ringkondadest välja, et tekitada illusioon värskemast õhust. Aga kui kõik süveneksid allikatesse, siis teaksid inimesed ammu, et Lääne- ja Põhja-Euroopas tekkinud getode põhjuseks ei ole mitte nahavärv või usk vaid vaesus, kehvad võimalused ja halb kasvukeskkond. Ja vanemate kasvatustööst on siinkohal asjatu rääkida, sest kui heal järjel olevate vanemate laps käib põhja, hakkab jooma ja või narkootikume pruukima, siis hoiavad kõik peast kinni, et mis need vanemad küll valesti tegid. Samamoodi hoiavad ka joodikmees ja tema kaasa, aga halvemal juhul võtavad nad peatäie viina, et elu kannatust unustada ja probleem on selleks korraks edasilükatud. Või kui kehval järjel, suisa puruvaesest piirkonnast pärit noor talendikas noormees siiski jõuab kuidagi kõrgesse rahvusvahelisesse ülikooli, siis kõik imestavad, kiidavad noormehe talenti ja tublidust ning kasvatanud vanemate head tööd ning sageli unustatakse äragi tuntud kõnekäänd, et talent on üldlevinud, võimalused mitte. Kui aga kehval järjel pojast saab siiski kehvik, kes elumurele lahendust näiteks pudelist otsib, siis ei imesta selle üle keegi. Külades ei pannud keegi imeks kui joodiku poeg jooma hakkas. Kuidas isa nõnda poeg öeldi, ainult tüdrukuid õpetati et: ära sina joose joodikulle, Kallu kõrtsi käüjälle. Ära joob lehmad, ära hobused, Ära lakub laugud ruunad. Aga paljud meist seda vana regilaulu enam teavad ja tunnevad, ehkki suur osa rahvast keerutab hetkel tolmu üles just eesti kultuuri kaitseks. Üks dirigent võttis selle asja väga kurjalt kokku laulukaare all, öeldes otse telekaamerasse, et ega regilaul too rahvamasse kokku, ikka saksa koraali on vaja. Nii palju siis eesti kultuurist. Ehkki kultuur on kui just mitte jack shit, siis igal juhul vägagi muutuv nähtus ning 19. Sajandil ei pruukinud regilaul mõnedele enam tõesti nii hästi maitsta kui saksapärane laululake, nüüd aga ei sobi see viimane üldse mitte kõrvutada korralike kitarridega ja trummidega, torupill ja regilaul sobivad nende kõrvale aga suurepäraselt. JA olengi rännanud allikatest liialt kaugele. Tahtsin ju panna lihtsalt inimestele südamele, et ärge võtke asja liialt tõsiselt ja lärmi hakake tõstma alles siis kui põhjust on. Ega „kevadeski“ tehti asja alles siis kui mõisapoisid olid kohaliku rahva õue peal käinud pahandust tegemas, siis lasti nende parv põhja nagu kõik mäletame. Kui nüüd aga liig vara sääsest elevant teha, siis võime enne kui parv mõisapoistega kohal on, omavahel karvupidi kokku minna ja ühel hetkel kõigi pahakspanu osaliseks saanud, küsitakse meilt juba, et mis te siis läksite omavahel õue peal kaklema. Hetkel aga tundub pigem asi nii, et parvepeal polegi mõisapoisid, vaid inimesed nagu meie siin teiega kõik. JA hädas tuntakse inimest. Ei ole teada, kas ja kuidas liikusid rahad Eestlaste põgenemise aegu Rootsi ja mujale. Kas ka siis oli inimesi, kes ärist suurt kasu lõikasid. Selle äri peatamine on nüüd teine teema ja see ei kuulu otseselt ei pagulaskriisi ega meie võimetuse juurde allikaid lugeda, tegemist on lihtsalt osaga rahvusvahelisest kuritegevusest, mis oma jala on maha pannud riikides, kus pole nii tugevat seaduslikku korda, mis suudaks neid ohjata. Aga kui Süüriast tulnud oskaksid meie keelt, siis vastaksid nemadki meie küsimisele, ja vastaksid ehk nii: Mis sääl sünnib süüriassa Tüki türgimaa tagana, Süüria poissi pooli poiga Süüriamaa süüta lapsi viromaa pojad väledad nobedamad narva naised laske mind laulule laduda lugusida lugeneda sügavalla süüriassa taga türgimaa rajada sõja leiba sõtkutasse vainukakku valitasse süüria poiga pooli miesi tüki süüriamaa tüdriku miks sa ei sõida sõjatieda ega talla tapatieda Viro poiga väledane Lääne lahkema emanda ei mul sobi sõja leiba vastu hakkab vainukakku tahan mina rahuga rabada tasapisi tehä tööda