suupruugist

Maakeel on ylimalt haruldane keel. Selle rääkijad on siinmail elanud juba viimase jääaja lõpust saati, mis sest et keel saabus kontaktidega hiljem. Omapärane on aga see, et yhe keele piires on mõnel teisel keelel väga raske niisuurt murdelisust yles näidata, kui seda maakeel teeb. Ja seda mitte ainult lõunamurdes, vaid ka põhjamurdes olid keelekujud kihelkonniti erinevad. Rannakeel läks maakeeleks yle isegi väiksema ala järel. Kuusalu kihelkonnas piisas kahest kilomeetrist teatud joonest põhjapoole, et selgest Harju maamurdest saaks sügav rannakeel. Ja mõlemad püsisid mõnuga. Kuusalu kihelkonnas räägitud mingi aeg yldse kolme murrakut. Põhiline on aga see, et need idapoolsed, nii ranna-viru, kui ka nn kesk-murre ja kirde-ranniku keel, mis rannamurdega sarnanes, aga oli endale õ omastanud on tänaseks peaaegu kadunud. Kysimus ongi selles, miks see nii läks. Vastus on samas näha. Ehk pisut väiksem erinevus ja ajaloolise eraldatuse puudumine – lõuna-Eesti kuulus ju pikka aega Liivimaa kubermangu koosseisu – ja ka oma kirjakeele puudumine – põhja-eesti kirderanda ja ka lääne viru murdeid on autorid autobiograafilistes või muudes jutustustes kasutanud, kuid oma kirjakeelt ja kirjutajaskonda pole murretel olnud – need tagasidki n-ö piiblikeele võidukäigu. Ometigi on enamus  ja eriti idapoolseis murreteis avalduvatest  muutustest väga vanad. Tekkinud eeldatavasti ehk enne sedagi, kui siinmail suuremast kõneldavast yhiskeelest juttu sai olla. Kusjuures kes asja hakkab uurima, märkab kohe, et eriti rannamurdel, aga ka kirde-eesti ja viru murdel on soome keelega rohkem yhist, kui meie kirjakeelel. Yks tark autor kirjutas kunagi, et see tuleneb ehk sellest, et soome keel on aidanud neid omadusi hoida, kuid enamus neist on põlised. Ainult päris ranna-äärse n-ö aluksemieste keeles esines rohkem ka soome laene, sest nemad käinud sagedasti yle lahe asju ajamas.

Teine kysimus on aga see, et kui nyyd hakatagi neid keeli kirjutama, uurima ja ehk ka rääkima, siis kuidas seda teha. Kas võtta kõikidest keeltest parimad omadused ja panna need yhte patta või lubada igal yhel kirjutada vastavalt omale äranägemisele. Olen viimastel aegadel eravestlusis kirjutanud nii, nagu heaks arvan ja avastasin alles nyyd koos armsa tydrukuga raamatut uurides, et tegelikult on pooltahtlikult kokku seganud ranna-viru ja väike-maarja keeled. Aga mingit erilist syyd ma selles nagu ka ei tunne.

Igatahes said need mõtted siia yles riputatud ja kes tunneb tahtmist parandada, siis lasku käia.