Peale arhiivi tulevad head mõtted

Ma olen päris kindel, et seda on kusagil juba mainitud. Aga tegelikult ei oleks selle loo esmakordsel kuulamisel kunagi arvanud, et fraas: võtan mulgi kuue ja ta tallan alla jalge, sest on ilgelt nõme olla eestlane ja valge. Omandab kunagi nii suured mõõtmed. Aga mida sa muud oskad arvata inimestest, kes mõnede üksikute jobude tegevuse peale ei oska muud kommenteerida kui et on häbi olla eestlane jms. Inimesed, võtke end kokku, te suudate rohkem kui see. Olge uhked oma esivanemate üle, ja olge suuremad kui mingid mõned jobud kusagil. Ja selle asemel et häbi deklareerida ja vabatahtlikult alanduda, ajage pea püsti ja käratage. Kurat, ma olen suurem kui see! Mul pole kunagi häbi end virulaseks kuulutada, või maarahva esindajaks, ka peale Sigdunat, ka peale Padiset, ka peale mõnede otsust 39-ndal ja 40-ndal aastal igast lepingutele alla kirjutada, sest fakt oli, et sunniviisil, aga kirjutati. Ka peale 700 tonni kulda pole mul häbi olla see, kes ma olen. Sest mis oli on olnud ja ma suudan paremini. Ja teie suured kultuuripäästjad, võtaks nüüd natuke hoo maha, teeks endale kõigepealt selgeks, kes on see sääsk, kellest siin elevant tehakse. Ja siis keda maha tehakse. Igasuguste mõtetute aateliste jaburuste pärast on meil vennatapusõjad ja olgem ausad, me ei saa ühtki vennatapu sõda, ei maarahva, ei Eestlaste keskel lubada. Pange tähele, kirjutasin Eestlane suure tähega, sest minu arust kajastub selle nimetuse all üksnes riigikodanik, ei suuremat enam. Rahunege maha inimesed. Ajaloo prügikasti ei ole olemas. Lähiajal usutavasti ei lasta kedagi maha kah, nii et igasugune tõmblemine on mõtetu. Tõesti mõtetu.

Sest mõte läks uitama

Hakkasin seda siin kirjutama arvamusartikliks, aga välja tuli täpselt selline asi, sest mõte läks uitama ja öelda oli liiga palju. --------- Õhk on paks, nagu oleks suitsupomm lõhatud. Ühed ütlevad, et seda kasutatakse kattevarjuks millelegi. Teised ütlevad, et aeg on selline ja siis minnakse kraaklema selle üle, et kes viskas või kes koristama peaks. Samas on kõigil kopsud vastikut suitsugaasi täis ja olemine on niigi sant, omavahelised pinged vaid suurendavad õhu paksust. Tunne on ärev ja et süüdlast ei leita või ei suudeta karistada, ehkki otsitakse meeletult ja kättesaamise korral lubatakse talle lõpp peale teha, siis minnakse lõpuks omavahel karvupidi kokku nigu koerad Juhan Liivi lühijutus. Lõpuks on mõlemal poolel hulk karvu kadunud ja kogu selle asja põhjustanu, kes seal jutus oli siil, on kõigil podina saatel ammu juba meelest ununud. Hea õnne korral suudetakse veel üksteisega ära leppida, koerad lastejutus vähemalt suutsid. Milles siis asi on? Ühiskonna lõhenemine, leerid, arvamused, kibedaks kiskuvad arutelud, tulised teemad, süüdistamine, sildistamine – see kõik on tänapäeva keskustelu osa juba sedavõrd, et seda ei osata isegi enam imeks panna. Kummaline on vaid see, kui keegi selle kõige juures suudab rahulikuks jääda, ehkki ka selliseid on, sest nad kas ei huvitu probleemist või on oma väljakujunenud arvamuses juba sedavõrd kindlad, et nende kõigutamiseks argumendid enam ei aita või kui, siis on vaja neid väga veenvalt esitada. Ülejäänud arutelu on sedavõrd emotsionaalne, et minu ülekeenud tatrapudru on sellekõrval virvendus. Aga emotsioonide sisust kirjutas Tõnu Ots väga hea artikli ja seda pole mõtet siin kordama hakata. Kõige selle patramise keskel unustatakse ära, et kogu tuleval infol on taust ja levitamisel põhjus. Unustatakse kontrollida allikaid, mida ma isegi alati ei tee, nii et pole ka mina sest puhas, nagu ma pole puhas ka üleliigsest emotsionaalsusest, kuid kui võimalik, siis püüan selgusele jõuda, kes ja millist infot levitab. On ju tänapäeva suurim ressurss inimesed. Meie ise, kes me loeme, meelditame ja jagame - igaüks oma ringis, oma seltskonnas, et ideed, millest kõik niigi teadlikud on, leviksid. Vahetevahel kommenteeritakse enam või vähem viisakalt vastaspoolel seisjate postitusi ja halvemal juhul visatakse nad oma ringkondadest välja, et tekitada illusioon värskemast õhust. Aga kui kõik süveneksid allikatesse, siis teaksid inimesed ammu, et Lääne- ja Põhja-Euroopas tekkinud getode põhjuseks ei ole mitte nahavärv või usk vaid vaesus, kehvad võimalused ja halb kasvukeskkond. Ja vanemate kasvatustööst on siinkohal asjatu rääkida, sest kui heal järjel olevate vanemate laps käib põhja, hakkab jooma ja või narkootikume pruukima, siis hoiavad kõik peast kinni, et mis need vanemad küll valesti tegid. Samamoodi hoiavad ka joodikmees ja tema kaasa, aga halvemal juhul võtavad nad peatäie viina, et elu kannatust unustada ja probleem on selleks korraks edasilükatud. Või kui kehval järjel, suisa puruvaesest piirkonnast pärit noor talendikas noormees siiski jõuab kuidagi kõrgesse rahvusvahelisesse ülikooli, siis kõik imestavad, kiidavad noormehe talenti ja tublidust ning kasvatanud vanemate head tööd ning sageli unustatakse äragi tuntud kõnekäänd, et talent on üldlevinud, võimalused mitte. Kui aga kehval järjel pojast saab siiski kehvik, kes elumurele lahendust näiteks pudelist otsib, siis ei imesta selle üle keegi. Külades ei pannud keegi imeks kui joodiku poeg jooma hakkas. Kuidas isa nõnda poeg öeldi, ainult tüdrukuid õpetati et: ära sina joose joodikulle, Kallu kõrtsi käüjälle. Ära joob lehmad, ära hobused, Ära lakub laugud ruunad. Aga paljud meist seda vana regilaulu enam teavad ja tunnevad, ehkki suur osa rahvast keerutab hetkel tolmu üles just eesti kultuuri kaitseks. Üks dirigent võttis selle asja väga kurjalt kokku laulukaare all, öeldes otse telekaamerasse, et ega regilaul too rahvamasse kokku, ikka saksa koraali on vaja. Nii palju siis eesti kultuurist. Ehkki kultuur on kui just mitte jack shit, siis igal juhul vägagi muutuv nähtus ning 19. Sajandil ei pruukinud regilaul mõnedele enam tõesti nii hästi maitsta kui saksapärane laululake, nüüd aga ei sobi see viimane üldse mitte kõrvutada korralike kitarridega ja trummidega, torupill ja regilaul sobivad nende kõrvale aga suurepäraselt. JA olengi rännanud allikatest liialt kaugele. Tahtsin ju panna lihtsalt inimestele südamele, et ärge võtke asja liialt tõsiselt ja lärmi hakake tõstma alles siis kui põhjust on. Ega „kevadeski“ tehti asja alles siis kui mõisapoisid olid kohaliku rahva õue peal käinud pahandust tegemas, siis lasti nende parv põhja nagu kõik mäletame. Kui nüüd aga liig vara sääsest elevant teha, siis võime enne kui parv mõisapoistega kohal on, omavahel karvupidi kokku minna ja ühel hetkel kõigi pahakspanu osaliseks saanud, küsitakse meilt juba, et mis te siis läksite omavahel õue peal kaklema. Hetkel aga tundub pigem asi nii, et parvepeal polegi mõisapoisid, vaid inimesed nagu meie siin teiega kõik. JA hädas tuntakse inimest. Ei ole teada, kas ja kuidas liikusid rahad Eestlaste põgenemise aegu Rootsi ja mujale. Kas ka siis oli inimesi, kes ärist suurt kasu lõikasid. Selle äri peatamine on nüüd teine teema ja see ei kuulu otseselt ei pagulaskriisi ega meie võimetuse juurde allikaid lugeda, tegemist on lihtsalt osaga rahvusvahelisest kuritegevusest, mis oma jala on maha pannud riikides, kus pole nii tugevat seaduslikku korda, mis suudaks neid ohjata. Aga kui Süüriast tulnud oskaksid meie keelt, siis vastaksid nemadki meie küsimisele, ja vastaksid ehk nii: Mis sääl sünnib süüriassa Tüki türgimaa tagana, Süüria poissi pooli poiga Süüriamaa süüta lapsi viromaa pojad väledad nobedamad narva naised laske mind laulule laduda lugusida lugeneda sügavalla süüriassa taga türgimaa rajada sõja leiba sõtkutasse vainukakku valitasse süüria poiga pooli miesi tüki süüriamaa tüdriku miks sa ei sõida sõjatieda ega talla tapatieda Viro poiga väledane Lääne lahkema emanda ei mul sobi sõja leiba vastu hakkab vainukakku tahan mina rahuga rabada tasapisi tehä tööda

Tervisi

Nii kummaline, kui see ka pole, on just nimelt see soov, mida viimasel ajal rahvale soovin, kui kohtume. Kui laiali läheme, siis vana tava kohaselt ikke, ole tugev jne.

Aga jah. Mõni aeg on viimasest postituseksest jälle mööda läin. Käisin õimupeol, mis oli iseenesestki üks äraütlemata tore üritus. Päräst tahtsivad marilannad mu pilbasteks tantsitada. Ei oska ma tantsida, ütlesin neile, aga see ei pidanud neid. Vedasin end maast lahti ja tantsisin. Ei mingit muret.

Tegemist on palju. Siin viimasel ajal pole aega mõeldagi, et mida võiks blogisse panna.

Uuendasin viimase sma peale oma jawsi. See oli hea uuendus, mis sest et tavakasutajana kõiki ta funktsioone ei kasutagi. Aga vocaliseri sündid on väga head. Ja nüüd on mul arvutis kõnesünt Laura. Ja räägib, kusjuures mitte mingit inglise, itaalia või muud sellist massi keelt, aga ei, slovaki keelt räägib hoopis.

Kuradi külm on, tee keetminegi ei aita. Tema joomine samamoodi mitte. Aga keedan ja joon ikke.

Tõbila2

Täna olen teist päeva kodus. Kui eile oli põhjus täiesti olemas, siis ätna on asi natuke teisesem. MAgasin hommikuse äratuse rahulikult maha. Lülitasin telefoni sisse, võtsin ta kaissu ja magasin edasi. Ärkasin alles 12 paikku. MAgama olin samuti läinud keskööl, nii et hea enesetunne on garanteeritud. Ometigi olin 2 esimest loengut seks ajaks juba maha maganud ja saatsin ülejäänud loengute õppejõududele kirja, et täna ei tule, olen tõbine. Küsisin ülesandeid ja vabandasin. Soome keele õppejõule saatsin kirja soome keeli, nagu ikka. Keel ju piisavalt lihtne, ainult et eitusverbi pöörasin minevikus, mida soomes vist väga ei tehta. Kes teab, võib siia kommenteerida.

Mõned hetked tagasi sõin suppip. Panin sisse ohtralt tabascot, röga võttis mõnusalt lahti ja nina värskendas ära. Tervis tuleb! Homseks peaksin vormis ja taaskord tagasi ülikooli radadel olema .

Tõbila

Tere blogur, seda puhku olen haigeks jäänd. Last.fmis mängib su taustaks mingi rootsi muurikakrabin. Pop vana raisk, aga roads klaver taustaks on hea. Täna ma ülikooli ei läinud. Vaja end terveks ravida ja siis täie jõuga asjade juurde asuda. Pooltõbisena nimelt, ei kipu mul midagi välja tulema. Otsisin gladiaatori filmi loo “Now we are free” taustaks ja kuulan seda. Mis keeles seal laudakse ei tea.

Esimese asjana tõmbasin hommikul toa tolmuimejaga puhtaks. Puhas tuba on ikka teine asi kui mittepuhas.

Üle üldse olen viimasel ajal netist väga palju huvitavat muusikat leidnud. Viimati mainitud loo link ka läheb siia. Kuidagi tujutõstev on see lugu. Mind aitas öösel, kui tervis kehva ja tuju null oli.

Link:

Keeruline elu

Elu on keeruline. Ühes tuntud Eesti filmis öeldi, et ärgem elagem oma elu keeruliseks, aga alati ei ole kõik valikud meie teha ja kõigist oma viimase aja valikutest teile jutustada ka ei saa. Muidu peaksin postituse paroolialla panema. Aga jah. elu on imepäraselt keeruliseks elatud. Ülikool, see vana, toetab mind sealjuures kõigi oma sammastega, nii et ma saan omadega väga hästi hakkama.

Viimasel ajal olen väga palju huvitavat muusikat leidnud. Ungarlaste kaukazus ja guttenberg halott ning erinevad kesk-aasia kõrilaulu projektid. Peakski siia ühel hetkel üles panema ütš süme.r-i plaadiarvustuse. Etteruttavalt võin öelda, et väga hea plaat on.

Ungarlaste kaukazus pakub last.fmis oma lugusid ka tasuta alla laadida, nii et olen neid ka mõned arvutisse tõmmanud. Last.fmi tellimus on asi, millest ei taha lahti öelda, tiksub sealt saadud muusika või see ise mul arvutis pea koguaeg ja last.fm käivitub truu kaaslasena alati, kui mozilla firefoxi käima lükkan. Kuus 2 dollarit ikka leian, et mozillal alati muusika taustaks oleks.

Maksan paypalliga, pildikaart kehtib ja seb pank uuendab automaatselt mu kaardid ka ära, nii et millegi üle ei saa kurta.

Niisugune mu elu ja hetkemõtted.

Ja lõpetuseks ütlen nii, nagu me sõprade keskis hüvasti jätame: “Näeme jälle, siis kui jälle näeme.”

Ersa keelest

Ersa keel on läänemere soome keeleperest järgmisena eesti keelele kõige lähem sugulaskeel. Saami keeli ma siinkohal ei arvesta, sest nende kohta räägitakse, et nad suures osas on keelevahetuse tagajärjel soome-ugri keeled omaks võtnud, kusjuures saades mõjutusi nii permi kui lääne-mere soome keelist. Igatahes geneetiliselt pole saamidel soome-ugrilastega midagi pistmist, pigem on nad lähedased perberitele kui soome-ugrilastele, ehkki viimastegi puhul ei saa rahvaste vahel erilisest geneetilisest lähedusest rääkida.

Igatahes on ersa keel siitmaa keeltele kuidagi väga lähedane. Mitmuse tunnus, omastusliited, kogu ruumisisemuse süsteem ja hulk vanu käändeid. Lisaks sõnavara, verbiga käitumise viis, ehkki nimisõna pööramist, see tähendab tegija väljendamist läbi nimisõna, oli alguses harjumatu omaks võtta. Kahe tunni järel, kuna türgi keeles on sarnane vormel olemas, polnud ka seda raske omandada, eriti kui nimisõnale pannakse lõppu lihtsalt tegusõna pöördelõpud, kui sedagi. võrdluseks, eesti keeles näeks see välja nii.

Ma olen koer = koeran või  koeren, sõltuvalt meie pöördelõppudest ja sellest, kuidas kujunenuks asi, kui see sinna paigutatuks.

Ehk siis:

ma olen koer= koeran või koeren

sa oled koer = koerad, koered

ta on koer =koer

me oleme koerad =koerame, koereme

te olete koerad =koerate, koerete

nad on koerad = koerad

Ja õpilasega kah:

olen õpilane =õpilanen

oled õpilane =õpilaned

õpilane on = õpilane

oleme õpilased = õpilaseme

olete õpilased = õpilasete

nad on õpilased = õpilased

Jajah. Eesti keele sõnamoodustus on natuke keerulisem. Vokaalid sõnade lõpus ja liited ajavad segadusse. Ehk ka ersa keeles pole see nii lihtne, aga ma pole veel nii kaugele jõudnud.

Vibuküttidest

Siin üks loohakatis, mida olen pikka aega sepistanud. Ei oskagi temaga kohe midagi peale hakata.

Paljud detailid on kohutavalt ebatäpsed, aga kui asja korralikult uurin, siis parandan vead ja kirjutan edasi. Aga seline ta on:

 

Vibukütid

Viis meest saduldasid hobused ja läksid metsa poole. Neil oli ülesanne. Veel enne kui päev langeb puude samblapoolest vaadatuna paremale, pidid nemad olema läbi metsa jõudnud, surmanud Turanite juhi ja tagasiteelegi asunud. Metsa varjus pidid nad laagrisse jääma, aga seda peateest eemal, et jälitajad neid ei leiaks. Ja nüüd nad läksidki. Igaühel neist oli vööle kinnitatud nahast nooletupp ja vibu. Mõõkasid kaasa ei võetud. Taplust polnud kavas. Töö pidi olema kiire ja korralik. Nad lähevad kohale, leiavad pealiku, lasevad igaüks tema pihta nii palju nooli kui jõuavad ja kaovad siis. Nii nad kavandasid. Mis sest kõigest välja tuli, istuge siis ja kuulake.

Igatahes asuti teele. Hommiku päike oli ere. Ilm oli viimased päevad armuline olnud, maa oli kõva ja hobused said jooksuga minna. Kuna päev polnud varastada, siis jätsid nad hommikueinegi seisvajalu söömata. Igaüks nosis kaasavõetud toidumoona vöökotist ja sõidu ajal. Nii mindi terve hommikupoolik, ahtast sõnavahetusest paistis meeste meelekindlus. Kõik ju teadsid, miks nad lähevad ja kuhu neid tee viib, millest neil siis veel rääkida. Terve hommik neil nii mööduski. Jõudnud rohumaalt natuke tihedamasse metsatukka, otsustasid mehed peale keskpäeva siiski keha kinnitada. Pool maad oli veel minna. Enamus sellest tuleb läbida metsas ja Toorum laskis juba taevast pilvi paista. Eemalt kostis laulu. Viis oli tuttav ja mehe tundsid ja ütlesid yksteisele: „Näe, koibali naised on metsas marjul.“ Üks nooremapoolne ratsanik laskis vaikselt lausudes lendu mõtte: „Huvitav, on nad ka üksi ja nende mehed kaugel?“ Vaevalt sai ta aga selle välja öelda, kui neli vanemat teda otsejoones tagasi tahtsid saata. „Mis sa, poiss, õige mõtled. Koibalid on omad, nendega pole meil tüli tarvis.“ Laususid nad ja nooruk vabandas. Üks vanematest tarkadest ütles veel: „koibalid on jah omad, nende päälikud on meie omadega ühest klaasist joonud. Ei me saa neid solvata, seda pahandust pole meile vaja.“ Toorum aga tahtis mehi veel katsuda ja maailma-vaatav-mees juhataski nende teele ühe Toorumi tütardest. Karuema oli suur ja tema poegi polnud silmapiiril näha, ehk siis polnudki tal neid? Me ei tea seda. Aga seal tema seisis ja ära ei läinud. Isegi palumise peale ei läinud. Üks vanematest meestest hakkas looma härdalt paluma: „Armas Vootõr-Õika, armas jumalatütar, toorumi kuldane lapsukene, ole sa nii kena ja luba meid läbi oma metsa. Siin me kurja ei tee, sulle me kurja ei tee. Luba meid siit hobustega läbi.“ Aga loom astus hoopis lähemale, näitas hambaid ja küüsi, ehmatas mörisedes hobuseidki. See sama noorukene vibukandja, kes enne koibali naiste laulupeale oli mõtte kurjale teele lasknud, haaras nyyd pikemalt mõtlemata tupest noole ja saatis selle otsejoones läbi Numi-Toorumi tütre. See langes maha ega liigutanud ennast enam. Nii täpne oli see lask.

„Oh häda! Oh õnnetust!“ lausus üks vanematest meestest ja pidi peaaegu nutma puhkema. „Nüüd tuleb ju peied pidada. Kuis sa siis ei mõelnud. Meil pole mehigi, keda tagasi saata, et külarahvale teadet viia. Kõik peame minema, aga peied on vaja pidada, laulud laulda ja keelepuu helistada, et Toorumi Tütre hing saaks minna tagasi sinna, kus ta tuli, minna taas tagasi oma isa koju hälli kiikuma.“ Nii oleksid mehed halama jäänudki, kui korraga üks tarkadest poleks märganud, et noorem kuhugi poole kappas. „Ta läheb tagasi.“ laususid nad ühest suust ja ohkasid raskelt. Tema aga, ehkki ta kõige noorem oli, oli ta ka mõttelt kõige kärmem. Koibali naised olid ju vaid mõni hetk tagasi neile lähedal olnud. Ja arvestades sellega, et nad ikka veel marju korjasid, ta nüüd nende poole ratsutaski. Tema mõtte kärmus oli talle sedapuhku suureks kasuks, sest vaevalt kadusid teiste meeste ohket tal kõrvust, kui ta juba tuttavat laulu kuulis. Ta ei hoolinud enam noortest ega vanadest marju korjavatest tüdrukutest. Leidnud nad ruttu, kulus tal siiski piisavalt pikk aeg, et naistele juhtunu lahti seletada ja neid peiesid pidama anuda. siis võis ta siirduda tagasi omade meeste juurde.

Kaugelt kostis hobuse kappamist ja noorukene vibukandja ilmus meestehulka. „Lähme edasi.“ Nii ta ytles ja seadis obuse minekule. Kaugelt oli juba kuulda koibalite tulekut ja ratsanikud, kõik yllatunud, pöörasid hobused teele.

Ülikoolist

Ülikool on taaskord pääle akkanud. Ainepunkte olen ottand 62 eap eest. Aga mõnus on. ommikuti algavad loengud kell 8, enamasti. ainult neljapäeval mitte, siis algavad kell 10. Ja lõpevad ka enamasti kell 20 või kell 18. Ainetegi valik on mõnuga õnnestunud. Erinevaid kultuuriteaduslike aineid, alustades sissejuhatusest šamanismiteooriasse, lõpetades keeltega. Teisipäev on üldse hull päev. Siis on kell 10 ladina keel, kell 2, kell 4 soome keel, kell 6 õhtul vene keel.

Viimastel aegadel on olnud tavalised ajad. Võib-olla olen õppinud rohkem inimestega suhtlemisel, aga ole endiselt sama robustne ja konarlik natuur nagu alati. Üritan leida seda tasakaalu sellevahel, millal öelda midagi ja millal mitte ja muidugi kuidas öelda. Sõnakasutuses, kui oled pikka aega peamiseks pidanud sõna teravust, kujunebki omadus lajatada inimesele ja seda kogu aususes. Kas öeldul ka tegelikult väärtust ja eesmärki on, ei ole väga oluline. Nüüd on aga tahtmine saavutada seda tasakaalu, et sõnakasutusega ise rahul oleks ja kannataksid ainult need, kes peavad.

Söögiga on omapärased lood. Viimasel ajal tuleb sööki kas osta või ommikul kohe söök valmis teha ja suur ports süüa, sest muidu olen päiv otsa nälgas.

Aga nüüd ma lõpetan, sest all on vist söök valmis saanud.

Esimene ülikoolinäd´al

Esimene nädal ülikoolis saab tänasega läbi. Mõnus nädal iseenesest, eriti veel kui arvestada, et filosoofiateaduskonna ravhas laseb end rahulikult sisse elada. Enamus loenguid algavad teisest nädalast ja üldse ei sunni keegi väga midagi otseselt veel tegema. Samas on aga tunne, et ülikool on kogu varuga alanud ja nüüd tuleb temaga mõnuga tegeleda. Ainepunkte sai võetud ligi 60 eap eest nii et puudu ei tule kindlasti. Keeli arvestades, siis neid on jälle oma 12 eap eest, kui mitte rohkem. Ersa, komi, vene ja soome keeled, pluss veel sinna juurde eesti ja soome-ugri keeltega seotud ained. See semester võtsin endale ka korralikult kultuuriteaduslikku, sissejuhatus šamanismiteooriasse, eesti rahvalaulu ja rahvajutu uurimise ained ning juurde veel semiootika alused, üldine usundilugu jne.

Ühesõnaga pilt on kirju ja tegemist on palju.

Käisin augustis ungaris, tegelikult tahaks kogu reisist ühe postituste rea kokku panna, nii et oleks kirjalik mälestus kogu asjast. Teha tuleb seda aga ruttu, enne kui ära tuhmub.

uni

Tule uni, tule silma.

Anna rahu, anna valgust.

siis on tahtmist, siis on julgust.

homme jälle minna teele

käia, näha, teha. Teha.

võtta, anda, hoida, viia.

Suguharulise identiteedi säilitamise mõttekusest ja võimalustest Eesti rahvuse sees

Ei tea, kas olete kunagi sattunud tunnistajana pealt nägema mõnda diskussiooni, kus grupp inimesi omavahel vestlevad sellest, missugused on murdelised erinevused nende kodukohtade kõnepruukide vahel. Või olete ehk saanud vastuseks väitele, et pärinete põhja-Eestist küsimuse, et kas teil lumi hakkab kokku või pakib.

Mina olen. Olen ise enamasti vastanud, et meil pakkis või mätsis, kuidas parasjagu keegi ütles. Nüüd on aga arutluse objektiks hoopis see, mis on meie oma murdeerinevuste säilimise aluseks, võimaluseks ning kas selle järele on vajadust? Olen lapsepõlvest peale kuulnud viru keelt räägitavat ja teismelisena isa kuuldud lugudest ja vanaisa keelepruugist pilte kokku pannes jõudnud selgele veendumusele, et identifitseeriksin end hea meelega selle kandi asukana või sealt pärit oleva inimesena. Viimane on õigem väljend, sest ma otseselt Virumaal ei ela. Pole kunagi elanudki ja ei tea, kas hakkangi elama. Isapoolne suguvõsa kangastus seega millegi selgepiirilisena, sellel oli piir, sinna kuuluvad inimesed olid kuulnud või oskasid rääkida viru keelt, identifitseerisid end ühtse perekonna nimega ja moodustasid traditsiooniliselt aktsepteeritavaid perekonnamudeleid järgides yhtse terviku. Ema suguvõsa aga oli murdeliselt ja nimeliselt piiritlemata. Oluliselt sagedamini kui virulaste keskis tehti juttu tänapäeva yhiskonna juurde kuuluvatel teemadel. Tegelikult oli aga selle poole õhkkond vabam. Oma meelsuse ja tolerantsuse peaaegu kõigi ühiskonnas avalduvate nähtuste suhtes olen osalt sealt saanud. Samas aga hoidis see suguvõsa pool ka oluliselt rohkem kokku. Koos käiakse tegelikult nyydki regulaarselt: ehitatakse, töötatakse, küpsetatakse, lauldakse jne. Lapsed kasvavad teadmises et neil on hulk sugulasi. Siin vastanduvadki minu mõtteis hilistraditsioonilisele suguvõsamudelile toetuv hõim ja nii keelelt kui meelelt modernsem suguvõsa. Küsimus on aga ehk selles, kumba neist teedest järgida. Ja kas tegelikult toodud erinevused üldse midagi loevad. Sest lõppkokkuvõttes oleme me ikkagi ise need kes otsustavad ja kui veab pannakse kokku kõige paremast parim.

Muusika toob ehk leevenduse aegade valule?

Kuulan siin hetkel seda, kuidas evenkid on pandud oma keeles, aga nuppakordioni taustal ja venepäraseid laule laulma. Odera on ilus lugu, selles pole kahtlustki ja korraks püstitab isegi küsimuse Aegade valule leevendust toova muusika võimalikkusest. Kas need rahvad, keda isehakanud valitsejate 50 aastane võim rängalt rõhus ja hävitas, kas need suudavad andestada ja edasi minna. Võtta üles laul ja laulda end puhtaks aegade valust. Lõpuni pole aga tekitatud kahju ja kurja võimalik heastada, nii nagu mitte ükski seadus ei heasta seda kurja, mida tehti ameerika põlisasukatele. Väga hea näide sellest, mis toimus ja kuidas sellesse suhtutakse on Lõuna-Euroopas, aga peamiselt Hispaanias levinud Columbuse päeva tähistamine. Ka Ameerika mandril seda tähistatakse. Sellesse päeva pole aga minul kui oma maa põlisasukal tahtmistki austusega suhtuda. Kuidas saaksingi pühitseda päeva, kus üks pere läks teise pere koju ja ütles neile: “Tere, mina elan nüüd siin!” Ja nii oligi, sest minekuks oldi ettevalmistunud ja mõlemad osapooled ei olnud kontaktiks võrdselt valmis. Veel hullemgi on lugu nende rahvastega, kes on nii väikesed, et ega neil suurt valikut pole. Võidelda ei saa, sest keel ja elm võiksid püsida, aga alla ka heita ei taha. Sellest tulenebki põhja-rahvaste seas leviv lausjoomine. Inimesed joovad, et unustada, unustada oma juuri, päritolu, keelt ja ka oma nahavärvi. Evenkidest ei saa kunagi venelasi, neist võivad healjuhul saada Venemaalased, kellel pole ei minevikku ega terviklikku tulevikkugi.

Smugrit tunned laulust

Lausa vapustav on tähelepanna, kuidas erinevad Volga jõe äärsed asukad, olgu need siis Tšuvašid, marid, erzjad, mokšad, ja teisedki rahvad yksteise kultuure täiendavad. Suuremal osal neist on soome-ugri päritolu. On just need rahvad elanud seal viimased 3 - 4000 aastat. Ja just neile on omane see laulustiil, mis inimesi korraga võib kohutada kui paeluda. Selline kõrgehäälne laulumood on neil. Maride, erzjade-mokšalaste juures laulavad suhteliselt kõrgetel toonidel ka mehed, tšuvašide juures jällegi laulavad mehed tavapärase hääletooniga, kus naistel on endiselt marilikult kõrge hääl. Kui seda soome-ugrilikku laulustiili valitsevad marid oma hääle kõrguse ja täiuslikkuse poolest, erzjad-mokšad oma mitmehäälse võimsa laulu poolest, siis soome-ugri rahvaste seast eriti mari viisidele omane pentatoonika kuulub vaieldamatult nende muusikaliste nähtuste kilda, milles meistrid on tyrgi-tatari rahvad. Hiinlased pakuvad oma ilutunnetuses yle ja maride viisid on sageli yheylbalised. Tatarlaste, tšuvašide, tõvade ja teiste tyrgi-tatari ning ka mongoli hõimude pentatooniline muusika on lihtsalt ilus. Seda ei oskagi rohkemate sõnadega kirjeldada. Omapäraseks nähtuseks on seal Volga-äärsete rahvaste seas aga udmurdid, kelledel on õnnestunud võtta soome-ugrilikud hääle kasutustehnikad ja pentatooniline ilu ning neid kokku liita. Näiteks ansamblid Marzan ja tšiptširgan mängukavas leidub just nimelt niisugust muusikat.

Lõpetuseks see, et rahvamuusika ja professionaalse muusika eristab yksteisest kergesti. Kui aga prohvid soovivad teha rahvamuusikat, peavad nad seda täiuslikult tegema. Kes mängib mõnda pilli nagu arkhipovski balalaikat, peab seda suutma mängida nii lihtsates lugudes kui ka siis, kui talt nõutakse sellist soolot, peale mida võtaks iga kõrgtasemegi muusik kümnenädalase puhkuse.

suupruugist

Maakeel on ylimalt haruldane keel. Selle rääkijad on siinmail elanud juba viimase jääaja lõpust saati, mis sest et keel saabus kontaktidega hiljem. Omapärane on aga see, et yhe keele piires on mõnel teisel keelel väga raske niisuurt murdelisust yles näidata, kui seda maakeel teeb. Ja seda mitte ainult lõunamurdes, vaid ka põhjamurdes olid keelekujud kihelkonniti erinevad. Rannakeel läks maakeeleks yle isegi väiksema ala järel. Kuusalu kihelkonnas piisas kahest kilomeetrist teatud joonest põhjapoole, et selgest Harju maamurdest saaks sügav rannakeel. Ja mõlemad püsisid mõnuga. Kuusalu kihelkonnas räägitud mingi aeg yldse kolme murrakut. Põhiline on aga see, et need idapoolsed, nii ranna-viru, kui ka nn kesk-murre ja kirde-ranniku keel, mis rannamurdega sarnanes, aga oli endale õ omastanud on tänaseks peaaegu kadunud. Kysimus ongi selles, miks see nii läks. Vastus on samas näha. Ehk pisut väiksem erinevus ja ajaloolise eraldatuse puudumine – lõuna-Eesti kuulus ju pikka aega Liivimaa kubermangu koosseisu – ja ka oma kirjakeele puudumine – põhja-eesti kirderanda ja ka lääne viru murdeid on autorid autobiograafilistes või muudes jutustustes kasutanud, kuid oma kirjakeelt ja kirjutajaskonda pole murretel olnud – need tagasidki n-ö piiblikeele võidukäigu. Ometigi on enamus  ja eriti idapoolseis murreteis avalduvatest  muutustest väga vanad. Tekkinud eeldatavasti ehk enne sedagi, kui siinmail suuremast kõneldavast yhiskeelest juttu sai olla. Kusjuures kes asja hakkab uurima, märkab kohe, et eriti rannamurdel, aga ka kirde-eesti ja viru murdel on soome keelega rohkem yhist, kui meie kirjakeelel. Yks tark autor kirjutas kunagi, et see tuleneb ehk sellest, et soome keel on aidanud neid omadusi hoida, kuid enamus neist on põlised. Ainult päris ranna-äärse n-ö aluksemieste keeles esines rohkem ka soome laene, sest nemad käinud sagedasti yle lahe asju ajamas.

Teine kysimus on aga see, et kui nyyd hakatagi neid keeli kirjutama, uurima ja ehk ka rääkima, siis kuidas seda teha. Kas võtta kõikidest keeltest parimad omadused ja panna need yhte patta või lubada igal yhel kirjutada vastavalt omale äranägemisele. Olen viimastel aegadel eravestlusis kirjutanud nii, nagu heaks arvan ja avastasin alles nyyd koos armsa tydrukuga raamatut uurides, et tegelikult on pooltahtlikult kokku seganud ranna-viru ja väike-maarja keeled. Aga mingit erilist syyd ma selles nagu ka ei tunne.

Igatahes said need mõtted siia yles riputatud ja kes tunneb tahtmist parandada, siis lasku käia.

Erzja keelest

Lugesin täna päris pitkalt erzja kielt. Sanagi aru en suanud, aga huvitav oli. Easti palju pehmendusmärkke on sial. Kohati tundus ealdades, et nad peavad vast yks kaiksie enamb naeratavamb rahvas ilmapial olema. Moned linkid kua, kust kielt lugeda suab.

http://myv.wikipedia.org/wiki/%C2%AB%D0%9A%D0%BE%D0%B4%D0%B0%D0%BC%D0%BE_%D0%BC%D0%BE%D1%80%D0%BE_%D0%BC%D0%B8%D0%BD%D1%8C_%D0%BC%D0%BE%D1%80%D0%B0%D1%82%D0%B0%D0%BD%D0%BE%C2%BB_%28%D0%BC%D0%BE%D1%80%D0%BE%29
Yhe laulu tekst.

Кодамо моро минь моратано?

Kodamo moro minj moratano?

Millist laulu me laulame?

 

http://erziana.my1.ru/publ/stikhi/mastoravas_luzhakads_kezehren_ehrzjan_moro/2-1-0-826

Viel yhe laulu tekst

масторавась лужакадсь.

Mastoravasj lužakadsj

Maaema kurvastas (vist).

Niimuodi.

Marikiele tundis olen yksinda. Ielmine riede oli esimene tund ja ylivahva oli. Homme on udmurdi kiele tund jällegi. Sinnamuale katsun end tervest ravida ja olen ehk rivis. Ylikuol on täie huoga  peale akkanud nagu näete. Ega’s midagi. Ikke edasi.

Olge tugevad

Sárkány

Kooliks valmis

Tunniplaan on valmis, kalendergi suuresti google’isse sissetõmmatud ja nüüd otsin lihtsamat viisi, kuidas seda telefoni toimetada. Oma isiklikku elu ma teile ei hakka kirjeldama, sest see hala pole postitamist väärt. Kursakaaslastega korraldatud teeõhtu sujus suurepäraselt ja meeldis kõigile. Peakski kirjutama facebooki seinale, et pildid ka üles pandaks.

Nüüd peaks magama minema. Hetkel rohkemast ei viitsi kribada.

さよなら

Kurat võtaks

Seda bändi on juba viimased aastakest 3 veeretatu vähemalt. Nüüd pidin ta kuradi pärast mari keele loengu ära jätma. Kujutage palun ise ette, et ilmub loengusse mees, kellel on kilodes pille kaasas ja veel ka läpakas.

Korralduslikust aspektist on see raskesti korraldatav ja näeks kentsakas välja. Üliõpilasena ma ei armasta enam suuri kotte. Loengus tahan end hästi tunda, citera, sündi ja sülekaga koos ma seda teha ei saa. Võtaksin seal liiga palju ruumi.

Kevadeks tahaks midagi salvestada kah. Mina ja kidramees räägime seda juttu juba pikemat aega, aga trummar-sündimees ei taha meid kuuldagi. Muretsegu elu omale, siis leidku aeg pilli mängida. Mul on õnnetuseks elu olemas ja ma ei leia aega 12 tundi päevas sünte ega citerat mängida. Sellepärast need väiksed mustad ka tulevad, aga üldiselt saame hakkama. Promo jaoks oleks aga korralikku salvestuslikku liigutust vaja.

Nii et mari keele loeng jäi ära ja nüüd tuleb juba kahele õpetajale kiri kirjutada, et mis toimub ja kuidas me saame nii tehtud, et keegi ei kannataks ja viisakalt vabandada.

Terekest. Vana orkuti profiilist

Janika tuhlas minu Orkutis ja sai tüki naerda, kui nägi, mis seal kirjas oli.

Parimad osad minu arust olid need.

minu ettekujutus ideaalsest esimesest kohtingust:

et jääks mida mäletada, oleks mida igatseda ja poleks mida kahetseda.

oma viimasest suhtest olen õppinud:

Õpi, kui sind õpetatakse, muidu lõpetad väga suures jamas.

viis asja, milleta ma ei saa elada:

muusika, sõbrad, mõtlemisruum, toidud ja loodus

minu magamistoast leiad:

Sina leiad sealt segaduse, mina leian omad asjad.

Igast hetkest võtta natuke rohkem kui võimalik.

Kell on pool neli, istume Tiina, Nele ja Janikaga skypes ja jutustame või tähendab, nemad jutustavad.

Peaks minema omale tassi teed tegema.

Täna olid loengud hommikul kaheksast õhtul kaheksani, terve reede on see-eest vaba.

Nii aga nüüdseks lõpetan, katsun seda blogi kuskil edasi pidada ja tulevikku siia kajastada.

Päikest

Jürgen

Tere suvi

Väljas on kanikula. See tahab mõistusegi ära viia. Täna päevitasin pool päeva ja mängisin akordjoni. Siis rääkisin pea poolteist tundi Beregi rékaga juttu. Ma nii naudin neid vestlusi. Lihtsalt oled. Kuulan inimeste juttu ja jutustan ise. Rékaga me ei räägi isegi sexist või siis lihtsalt naerame mehi, ehk siis mind, et nad on kõik ühe asja peal väljas ja jätkame vestlust sealt, kust pooleli jäime.

Nii hea on olemas olla.