Koolinädalast siis ka veitsa

Teate! Ma ei viitsi ausalt enam inglise keeles kirjutada. Ehkki see võib olla huvitav, on mu emakeel siiski eesti keel. Seepärast ka kirjutan selles. Inglise keelseid tõlkeid postitan edaspidi aga kuskile mujale, et saaks kindlalt vahet tehtud, kus on inglise ja kus eesti keelsed blogid. Pisut siis ka möödunust. Taaskord on tehtud nii palju, et sellest ei ole enam võimalik kirjutada. Käisime näiteks möödunud nädalavahetusel perekonna suvilas Ürges. Seal veetsime öö vastu pühapäeva ja tegime igasuguseid huvitavaid asju. Küpsetasime kartulit, liha ja muud. Jõime bálinkat ja muid jooke, mis apa sünnipäeva tähistamiseks olid kohale toodud. Õhtul läksime tagasi koju, kusjuures teele jäi linna parim jäätise kohvik. Kust nii mõndagi võeti kaasa. Teine selle nädala tipphetk oli kolmapäev. Siis mindi lõbustusparki, kus ära sai proovitud kõik suuremad asjad. Lõppudelõpuks sai mu südamel sellest sedavõrd paha, et kui astusime välja trollist, millega olime sõitnud kooli poole ja teised parasjagu liikumise pealt juttu vestsid, pidin hetkeks peatuma ning seega sai Budapesti linnale selgeks tehtud, mis oli minu lõunasöök. Asfalt sai sellest kindlasti aru ja ema ka, sest ütles, et sa sõid vist lõunaks tomatit. Õigus tal ka oli, aga fakt on see, et Budapestis on nüüd tehtud juba kõike, mida eestis igal aastal ei tehta. Kas tekib tahtmine naerda? Jätke kohe järele! Te ei kujuta ette, kui paha mul enne ropsimist oli, aga peale seda oli kohe oluliselt parem. Võin teile seda kinnitada. Praegu istun tunnis ja kirjutan. Seda selle asemel et kuulata majanduse õpetaja minu arvates mõtetud loengut.