Tallinna Lennujaamas

Siin ma siis istun. Tallinna Lennujaama alas, kus inimesed ootavad lennukile minekut. Kes loeb lehte, kes räägib juttu kellegi teisega, kes istub netis nagu mina seda teen, aga kõiki meid ühendab midagi ja see on selline kummaline tunne. Istuda lennujaamas 24. detsembril, ajal mil inimesed tavaliselt istuvad oma kodudes ja vitsutavad seapraadi, verivorsti, hapukapsast ja muid jõuluroogi süüa, joovad klögi või viina peale ja nimetavad seda siis jõulude tähistamiseks. Jäin siin sellisel hetkel mõtlema, et kui suur osa on siiski traditsioonidel meie elus, kas kord juba lõhutud traditsiooni on enam võimalik taastada või on selle tänase äraminemisega jõulud sellisena nagu mina neid tean nüüd igaveseks surnud. Kui ma järgmine aasta koos perega laua taga istun ja teen nii nagu eelpool kirjeldatud, kas siis on need ikka sellised jõulud, perekonna jõulud, nagu nad on alati olnud. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis ma loodan, et on. Ma ei tea miks, aga mulle meeldib perekondlik jõulude tähistamine. See toob inimesed kokku ja loob hinges sooja tunde.

Minu reisisihtkohaks on Ungari, kus elab minu teine pere. Õnneks seal on olemas see soe ja tugev perekonnatunne, millest ma oma pere Eestis ilma jätsin.

Mõtteid jõulueeljõuludeleMõtteid jõulu eel

Tegelikult istun ma siin niisama. Mõtlen tõesti rohkem sellele, mida järgmine aasta toob ja mis hakkab saama. Kas raadiosaade jääb alles, kuidas toime tulla isiklike emotsioonidega, kuidas väljendada oma kirjutamisvajadust muul viisil kui luuletades jne. Tegelikult mõtlen ka hoolikalt selle aasta lõpuks läbi, kellele ja millest järgmisel aastal ja ka tulevikus rääkida. Alanud on eneseehitamise periood, aeg on pöörata tähelepanu iseendale. Võtta end käsile. Raskelt ohkad, on inimesed öelnud, aga muidugi. Tuleb leida üles need inimesed, kes kogu aeg on mu kõrval olnud. Ja muud sellist.

Aeg näitab, mis hakkab saama. Mõtlesin ka tegelikult, et oma kirjandid tuleb käsile võtta. Väga hoolikalt vaagida, millest kirjutan ja millest mitte. Lõppkokkuvõtteks on ju eesmärk siiski see, et ainult need inimesed, keda mina tean teaksid minust piisavalt. Alati on keegi muidugi, kes teab liiga palju, aga mida vähem neid on, seda parem.

remont kodus, teeviit, suhtlusvõrgustikud ja sisemine pinge seoses läheneva pinget mitte pakuva jõulutralliga

Need on mõned märksõnad, mis minu hetkemeeleolu iseloomustavad. Nimelt on kodus käimas remont. Asi on jõudnud nii kaugele, et aitasin isal eila küögis põrandalaudu üles tõmmata. Täna ärgates avastasin, et küögis hetkel midagi teha pole, söin, tulin istusin arvuti taha ja olen siin viitnud viimased tunnit. Kassiraisk on kodus ka haige ja põõnab päiväd otsa. Eila käisin “Teeviidal”, sie on üks selline mess, kus igatsugu erinevaid kuole ja muidu vaba aja viitmise viisisid näidatakse ja tutvustatakse. Mul oli säält tulevik ja karjäär võistluselt kätte saada üks aukiri ja selle ma sain kah. Midagit erilist polnudki. Lihtsalt läksin sinnä ja sain oma selle kirja kuos raamatuga käde.

Erinevate suhtlusvõrgustikega olen ma kah tegelend viimased päiväd, viitnud aega facebookis, kiigand orkutije ja twitterije

Jõuluaeg on varsti ligidal. Mind see ei pane muretsema, ainsamad inimesed, kellele kinki peab tegema, on mu Ungari vanemad või ehk ka Eesti omad. Esimestele vast sellepärast, et ma neile külla lähen, aga teistele vast sellepärast, et ma neid üksi jätan. No saavad minutagi hakkama. Aga ükskord peame jälle jõula koos ja siis on kõik kena.

Oma kielekasutuse kohalt ma ei muista muud ütelda, et kuna ma oma esivanemate kõneldud kielt ei tia ja ei mäleta kah, siis kõnelen mingit pseudomurret, segan kokku niipaljut kui saan. Paremp oleks ikka midagi ära õppida ja rääkida, aga saab ehk niigi.

Facebookist orkutist ja kõigest muust.

Terekest jälle. Olen viimased päevad tegelenud Orkutiga.

Pisut ka facebookiga, kui aega ja võimalusi on olnud. Olen sealt otsinud neid, keda tean ja tunnen. Minu sõprade ringkond on kasvand päris suureks. Tore. Nii ongi, et nii mõnigi inimene võis niisuguse märgukirja oma postkastist leida. aga niipalju sellest.

Uudised:

Tellisin piletid Ungarisse. Lend on 24. detsembril.

Tumedal on valmis 4 uut lugu.

Koolivaheaeg on.

Unerežiim on taaskord sassis.

Tervitused

Niisiis on praegu ajaloo tund. Pinget ei paku absoluutselt, väljaarvatud tõik, et õpetaja on saatmas tänavuse ajaloo olümpjaadi materjale. Loodame head tulemust. Rasked katsumused mulle meeldivad. Ja pealegi on nagu teadmisi ka piisavalt, et võiks konkureerida nii mõnegi teisega. Loomulikult on nägijatel eelis. Nad istuvad raamatu taha ja otsivad vajaliku informatsiooni, aga minul on kogemused, teadmised ja pikaaegne huvi teema vastu.

Kõik läheb nii nagu vaja

Täna sain ma oma laptopi kätte, pangakaardist jäin küll ilma ja id-kaart tuleb kiiremas korras uus teha, aga pole midagi. Ka Ungari poolt on vaimses mõttes tulekahi. Minu elu tumedamatelt lehekülgedelt on tolmu pühitud ja üks inimene on sealt lauseid kõva häälega ette lugenud. Kui kõva häälega, ma ei tea, aga piisavalt kõvasti, et keegi oleks võinud kuulda. Olukord on ühesõnaga üha paremuse poole liikumas ja lõpuks on ikkagi kõik nii, nagu peab olema. Igaüks saab lõpuks selle, mille nimel pingutab, mille väärt on.

Tere kõigile.

Pikka aega pole midagi kirjutanud. Istun siin ja kuulan infected mushroomi plaati  ja teen kavatsusi püsti tõusta. Kooli on vaja minna. Sealt kirjutan juba edasi.

szevasz mindenkinek

Jó napot. Sokaig nem írtam semmit, az utolsó beírás majd nem a mult évből származik és még észtül is lett írva. Most pedig ez itt az első próbám egy kicsit magyarul blogozni. Nyelvilag valoszinüleg hibás még, de az is jó. Kapcsolatba kell lépni a községgel, hogy majd ők mondják, mit kell javítani és mi a jó. Most viszont figyelek egy kicsit a tanárnőre is, mert irodalom óram van, és mindjárt véget ér az év.

Akkor már nem lesz lehetőség figyelni a Jéga tanárnőre. Azért itt ezék az utolsó lehetősségek.