Tallinna Lennujaamas

Siin ma siis istun. Tallinna Lennujaama alas, kus inimesed ootavad lennukile minekut. Kes loeb lehte, kes räägib juttu kellegi teisega, kes istub netis nagu mina seda teen, aga kõiki meid ühendab midagi ja see on selline kummaline tunne. Istuda lennujaamas 24. detsembril, ajal mil inimesed tavaliselt istuvad oma kodudes ja vitsutavad seapraadi, verivorsti, hapukapsast ja muid jõuluroogi süüa, joovad klögi või viina peale ja nimetavad seda siis jõulude tähistamiseks. Jäin siin sellisel hetkel mõtlema, et kui suur osa on siiski traditsioonidel meie elus, kas kord juba lõhutud traditsiooni on enam võimalik taastada või on selle tänase äraminemisega jõulud sellisena nagu mina neid tean nüüd igaveseks surnud. Kui ma järgmine aasta koos perega laua taga istun ja teen nii nagu eelpool kirjeldatud, kas siis on need ikka sellised jõulud, perekonna jõulud, nagu nad on alati olnud. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis ma loodan, et on. Ma ei tea miks, aga mulle meeldib perekondlik jõulude tähistamine. See toob inimesed kokku ja loob hinges sooja tunde.

Minu reisisihtkohaks on Ungari, kus elab minu teine pere. Õnneks seal on olemas see soe ja tugev perekonnatunne, millest ma oma pere Eestis ilma jätsin.