Tere

Jälle üle pika aja kirjutan siia midagi.

Veerandi lõpu pidevad mürgeldamised on mul ilmselt kogu eluplaani sassi ajanud. Eesti keele hinne ei tulnud kõige parem, sest ma osalt enda tegematajätmiste, teisalt erinevate asjade kokkusattumuse tõttu ei jõudnudki omi kirjandeid parandada, rääkimata siis vigade analüüsist. Ega mul vaheajalgi selleks aega ei jää. Pürotehnilised vahendid veel muretsemata ja sõpradele ka toidukraam ostmata. Kalliks peetud tütarlapsele võiks ka jõulukingi muretseda. Tööd saab tehtud küll.

Elu on kirev ja kõigile tagasilöökidele, näiteks sellele, et üks laps minu kohvikustöötamise ajal ajas omale kuuma vett käele, tunnen ma end kuidagi väga hästi. Tallinna Ahhaa pole muidugi see, aga siin töödates on raha kuidagi olulisem.

Kokkuvõtteks siis: Olen armunud, õnnelik ja rõõmus ja seetõttu masetsemiseks aega ei jää. Lennart Meri ütles kunagi: “Asjad on sitasti, aga see on väetiseks meie maale.” Võtan end kokku ja teen ära nii palju kui suudan.

Õpingute aeg

Nagu juba pealkiri ütleb, on käimas õpingute aeg. Toimetan erinevate kursuste, raamatute, arutluste ja ka kanalduste keskel juba suhtkoht vabalt, võttes neid kätte siis, kui selleks vajadus tekib. Suve hakul tundsin lihtsalt, et nüüd on aeg enese spirituaalseks tõstmiseks, panin end kirja Silva meetodi kursustele, hiljem ka Drunvalo Melchizeteki poolt ingleilt saadud Mer-ka-ba meditatsiooni õpinguile. Nüüd on nad mõlemad läbi ja selline suur tunne on, olen taaskord teinud midagi enda heaks.

Varsti läheme perega taas pilišisse, kus igaaastane maaema austamiseks, ungari keeles on see Boldog assony e õnnis naine. Niisiis korraldatakse pea juba traditsiooniks saav tuur taas 14.-15, augustil ning sellel aastal on meil ka kalliskivi kohal. Kuskilt sai meie üritusest teada maia preester, kes otsustas et õnnistab meie üritust tuleteenistusega, ootamas on taaskord suur hulk uusi kogemusi ja tundmusi.

Niisiis on veel kuu jäänud sinnani, kkust alates algab tagasisõit ja harjumine sünnimaaga, emakeelega ja eesti inimeste omaseks saanud külmusega, mis juba iseenesest on võimeline ehk niimõneltki naeratuse näolt viima.

Ungarimaa elust ja olust, rõõmust ja valust

Niisiis, jälle madjarite maal e tagasi kodus.

Tegemist ei olegi niipalju, kui arvasin. Esialgne plaan mööda kesk-euroopat ringi tuuritada jäi ka katki ilmselt, majanduskriis on jõudnud ka nende peredeni, kes täies mahus korralikult makse ei maksa. :)

 

Höä häö

 

Peretütar Tünde, see kõige pisem hakkab varsti neljakuuseks saama, vokaliseerib juba kenasti, liigutab kõiki kehaosi, kuulab vanemate sõna ja tunneb nende hääled ära, vaatab hoolikalt ringi, avastades kõiki kohti, kus ta oma vanematega koos käib.

Sain omale huvitava ülesande. Pean augusti lõpuks suutma teha suure hulga kükke, kätekõverdusi, istessetõuse ja käteliigutusi. Saan hakkama, ise vähemalt arvan nii.

See on siis kokkuvõte sellest mis on viimaste päevade jooksul toimunud. Üldiselt peaks ka nädalased kõkkuvõtted siia panema, aga neid lihtsalt ei ole.

Iseeneslikust olukorrast. Loen erinevaid soomeugri kirjutisi ja uurin keeli. Mõtisklen endiselt, kas asuda õppima folkloristikat, soome-ugri, türgi või mongoli keeli. Viimase kahe puhul on kindlaks ülikoolivalikuks Budapest, esimeste puhul ilmselt Tartu.

Sellekskorraks lõpetan. Teinekord jälle.

L'äti klienditeeninduse head külge

Lätlased on vägagi mõistvad inimesed, eriti kui jutt käib rahast. Nad mitte ei anna sulle sinu kulutatud raha tagasi, aga vähemalt seisavad hea selle eest, et sa saaksid, selle mida sa oled taodelnud. Täna helistasin ma LatTelecom’i numbrile, et taodelda omale wifivõtit. Eeldasin miskipärast, et see loetakse mulle ette ja asi ants, aga ei. Keegi hakkas midagi rääkima läti keeles, arusaamatuses viskasin toru hargile ja saatsin netis istumise mõtte kuradile. Olin mängima hakata jõudnud, kui 5 minuti pärast helises telefon. Teisel pool toru oli lätlanna, kes ilmselt kas vene või läti keeles küsis, et miks ma enne helistasin. Hakkasin soravalt inglise keeles rääkima, vastuseks kõlas õpitud lause please wait, ootasin tsipa ning siis tuli tavalise klienditeenindaja häälega inglise keelt valdav naisterahvas mulle kõnelema. Rääkisin, et tahtsin neti koodi saada jne. Panin koodi kirja. Siiski suutis ta veel oodata, kuni ma wordi lahti teen ja küsis alati üle, et ma ette loeksin.

Siin kohal siis pöidlad püsti lätlaste austuseks.

Öised mõtisklused

Tere

Siin ma siis istun, keelatud ajal ees õpilaskodu kodukord ja kõrvad rahulikult kuulamas ekraanilugeja jutuvada.

Esimeseks asjaks link täispikale kodukorrale ja siis mõned kommentaarid:

http://tek.tartu.ee/index.php?id=10594

Kuni punktini 2 on kõik korrekt.

Aga siis:

2.2. Tulenevalt meie rühma kasvatajatest on minu teada nende lubade saamine võimatu, sest neid lihtsalt ei väljastata.

2.8. Ühtegi sellist ainet pole minu teada veel konfiskeeritud, kui juttu teha tubaka toodetest. alkost ma täpselt öelda ei oska.

2.12. Kool peab võtma vastutuse isikliku sülearvuti purunemise eest, kui see läheb katki ajal, mil see ei ole õpilase käes ja tema poolt hallataval territooriumil e tema toas. Ehk siis kui õpilaskodus rakendub reegel, et öörahu ajal arvutit kasutavatelt õpilastelt võib võtta ära nende arvuti, siis peab kool ka selleks ajaks võtma vastutuse nende arvutite eest.

Edasi on mõnda aega kõik vaikne ja siis jälle:

4.9. Õpilane käib duši all vähemalt 2 korda nädalas. See on vähe. Ma olen kasvatajate tungival nõudmisel sunnitud iga päev duši all käima, sest vastasel juhul tabab mind solvangulaviin. Tee end korda, higistad liiga palju jne.

Kuni punktini 7 on kõik korralik, ka meetoditel endil pole viga midagi, aga mille eest neid rakendatakse?

Pisut hetkeolukorrast

Viimase aja märksõnadeks on kerge aga visa tõbi ja emotsionaalne kriis.

Viimased 2 nädalat on mind vaevanud kummaline tõbi. Palavik on kas väga väike, või pole seda üldse. Köha ja nohu aga vaevavad ja olgugi et nohu on tagasi tõmbamas, ei anna sügavalt kopsupõhjast tulevad köhahood veel siiani rahu.

Emotsionaalselt olen korrast ära kergelt. Miks küll, ei tea ja ei konsulteerigi kellegiga, pean ise endaga hakkama saama. Jah.

Üks päev magasin pool päeva maha. See ajas unerežiimi ka sassi. Aga kaotada pole midagi. Loen bioloogiat ja muid elektroonilisi õpikuid ja hoian end koolis toimuvaga kursis. Katsun ka matal silma peal hoida, ehkki see on pisut raskendatud. Intellektika kontsert jäi ka ära. Tõve pärast.