Suguharulise identiteedi säilitamise mõttekusest ja võimalustest Eesti rahvuse sees

Ei tea, kas olete kunagi sattunud tunnistajana pealt nägema mõnda diskussiooni, kus grupp inimesi omavahel vestlevad sellest, missugused on murdelised erinevused nende kodukohtade kõnepruukide vahel. Või olete ehk saanud vastuseks väitele, et pärinete põhja-Eestist küsimuse, et kas teil lumi hakkab kokku või pakib.

Mina olen. Olen ise enamasti vastanud, et meil pakkis või mätsis, kuidas parasjagu keegi ütles. Nüüd on aga arutluse objektiks hoopis see, mis on meie oma murdeerinevuste säilimise aluseks, võimaluseks ning kas selle järele on vajadust? Olen lapsepõlvest peale kuulnud viru keelt räägitavat ja teismelisena isa kuuldud lugudest ja vanaisa keelepruugist pilte kokku pannes jõudnud selgele veendumusele, et identifitseeriksin end hea meelega selle kandi asukana või sealt pärit oleva inimesena. Viimane on õigem väljend, sest ma otseselt Virumaal ei ela. Pole kunagi elanudki ja ei tea, kas hakkangi elama. Isapoolne suguvõsa kangastus seega millegi selgepiirilisena, sellel oli piir, sinna kuuluvad inimesed olid kuulnud või oskasid rääkida viru keelt, identifitseerisid end ühtse perekonna nimega ja moodustasid traditsiooniliselt aktsepteeritavaid perekonnamudeleid järgides yhtse terviku. Ema suguvõsa aga oli murdeliselt ja nimeliselt piiritlemata. Oluliselt sagedamini kui virulaste keskis tehti juttu tänapäeva yhiskonna juurde kuuluvatel teemadel. Tegelikult oli aga selle poole õhkkond vabam. Oma meelsuse ja tolerantsuse peaaegu kõigi ühiskonnas avalduvate nähtuste suhtes olen osalt sealt saanud. Samas aga hoidis see suguvõsa pool ka oluliselt rohkem kokku. Koos käiakse tegelikult nyydki regulaarselt: ehitatakse, töötatakse, küpsetatakse, lauldakse jne. Lapsed kasvavad teadmises et neil on hulk sugulasi. Siin vastanduvadki minu mõtteis hilistraditsioonilisele suguvõsamudelile toetuv hõim ja nii keelelt kui meelelt modernsem suguvõsa. Küsimus on aga ehk selles, kumba neist teedest järgida. Ja kas tegelikult toodud erinevused üldse midagi loevad. Sest lõppkokkuvõttes oleme me ikkagi ise need kes otsustavad ja kui veab pannakse kokku kõige paremast parim.

Muusika toob ehk leevenduse aegade valule?

Kuulan siin hetkel seda, kuidas evenkid on pandud oma keeles, aga nuppakordioni taustal ja venepäraseid laule laulma. Odera on ilus lugu, selles pole kahtlustki ja korraks püstitab isegi küsimuse Aegade valule leevendust toova muusika võimalikkusest. Kas need rahvad, keda isehakanud valitsejate 50 aastane võim rängalt rõhus ja hävitas, kas need suudavad andestada ja edasi minna. Võtta üles laul ja laulda end puhtaks aegade valust. Lõpuni pole aga tekitatud kahju ja kurja võimalik heastada, nii nagu mitte ükski seadus ei heasta seda kurja, mida tehti ameerika põlisasukatele. Väga hea näide sellest, mis toimus ja kuidas sellesse suhtutakse on Lõuna-Euroopas, aga peamiselt Hispaanias levinud Columbuse päeva tähistamine. Ka Ameerika mandril seda tähistatakse. Sellesse päeva pole aga minul kui oma maa põlisasukal tahtmistki austusega suhtuda. Kuidas saaksingi pühitseda päeva, kus üks pere läks teise pere koju ja ütles neile: “Tere, mina elan nüüd siin!” Ja nii oligi, sest minekuks oldi ettevalmistunud ja mõlemad osapooled ei olnud kontaktiks võrdselt valmis. Veel hullemgi on lugu nende rahvastega, kes on nii väikesed, et ega neil suurt valikut pole. Võidelda ei saa, sest keel ja elm võiksid püsida, aga alla ka heita ei taha. Sellest tulenebki põhja-rahvaste seas leviv lausjoomine. Inimesed joovad, et unustada, unustada oma juuri, päritolu, keelt ja ka oma nahavärvi. Evenkidest ei saa kunagi venelasi, neist võivad healjuhul saada Venemaalased, kellel pole ei minevikku ega terviklikku tulevikkugi.

Smugrit tunned laulust

Lausa vapustav on tähelepanna, kuidas erinevad Volga jõe äärsed asukad, olgu need siis Tšuvašid, marid, erzjad, mokšad, ja teisedki rahvad yksteise kultuure täiendavad. Suuremal osal neist on soome-ugri päritolu. On just need rahvad elanud seal viimased 3 - 4000 aastat. Ja just neile on omane see laulustiil, mis inimesi korraga võib kohutada kui paeluda. Selline kõrgehäälne laulumood on neil. Maride, erzjade-mokšalaste juures laulavad suhteliselt kõrgetel toonidel ka mehed, tšuvašide juures jällegi laulavad mehed tavapärase hääletooniga, kus naistel on endiselt marilikult kõrge hääl. Kui seda soome-ugrilikku laulustiili valitsevad marid oma hääle kõrguse ja täiuslikkuse poolest, erzjad-mokšad oma mitmehäälse võimsa laulu poolest, siis soome-ugri rahvaste seast eriti mari viisidele omane pentatoonika kuulub vaieldamatult nende muusikaliste nähtuste kilda, milles meistrid on tyrgi-tatari rahvad. Hiinlased pakuvad oma ilutunnetuses yle ja maride viisid on sageli yheylbalised. Tatarlaste, tšuvašide, tõvade ja teiste tyrgi-tatari ning ka mongoli hõimude pentatooniline muusika on lihtsalt ilus. Seda ei oskagi rohkemate sõnadega kirjeldada. Omapäraseks nähtuseks on seal Volga-äärsete rahvaste seas aga udmurdid, kelledel on õnnestunud võtta soome-ugrilikud hääle kasutustehnikad ja pentatooniline ilu ning neid kokku liita. Näiteks ansamblid Marzan ja tšiptširgan mängukavas leidub just nimelt niisugust muusikat.

Lõpetuseks see, et rahvamuusika ja professionaalse muusika eristab yksteisest kergesti. Kui aga prohvid soovivad teha rahvamuusikat, peavad nad seda täiuslikult tegema. Kes mängib mõnda pilli nagu arkhipovski balalaikat, peab seda suutma mängida nii lihtsates lugudes kui ka siis, kui talt nõutakse sellist soolot, peale mida võtaks iga kõrgtasemegi muusik kümnenädalase puhkuse.

suupruugist

Maakeel on ylimalt haruldane keel. Selle rääkijad on siinmail elanud juba viimase jääaja lõpust saati, mis sest et keel saabus kontaktidega hiljem. Omapärane on aga see, et yhe keele piires on mõnel teisel keelel väga raske niisuurt murdelisust yles näidata, kui seda maakeel teeb. Ja seda mitte ainult lõunamurdes, vaid ka põhjamurdes olid keelekujud kihelkonniti erinevad. Rannakeel läks maakeeleks yle isegi väiksema ala järel. Kuusalu kihelkonnas piisas kahest kilomeetrist teatud joonest põhjapoole, et selgest Harju maamurdest saaks sügav rannakeel. Ja mõlemad püsisid mõnuga. Kuusalu kihelkonnas räägitud mingi aeg yldse kolme murrakut. Põhiline on aga see, et need idapoolsed, nii ranna-viru, kui ka nn kesk-murre ja kirde-ranniku keel, mis rannamurdega sarnanes, aga oli endale õ omastanud on tänaseks peaaegu kadunud. Kysimus ongi selles, miks see nii läks. Vastus on samas näha. Ehk pisut väiksem erinevus ja ajaloolise eraldatuse puudumine – lõuna-Eesti kuulus ju pikka aega Liivimaa kubermangu koosseisu – ja ka oma kirjakeele puudumine – põhja-eesti kirderanda ja ka lääne viru murdeid on autorid autobiograafilistes või muudes jutustustes kasutanud, kuid oma kirjakeelt ja kirjutajaskonda pole murretel olnud – need tagasidki n-ö piiblikeele võidukäigu. Ometigi on enamus  ja eriti idapoolseis murreteis avalduvatest  muutustest väga vanad. Tekkinud eeldatavasti ehk enne sedagi, kui siinmail suuremast kõneldavast yhiskeelest juttu sai olla. Kusjuures kes asja hakkab uurima, märkab kohe, et eriti rannamurdel, aga ka kirde-eesti ja viru murdel on soome keelega rohkem yhist, kui meie kirjakeelel. Yks tark autor kirjutas kunagi, et see tuleneb ehk sellest, et soome keel on aidanud neid omadusi hoida, kuid enamus neist on põlised. Ainult päris ranna-äärse n-ö aluksemieste keeles esines rohkem ka soome laene, sest nemad käinud sagedasti yle lahe asju ajamas.

Teine kysimus on aga see, et kui nyyd hakatagi neid keeli kirjutama, uurima ja ehk ka rääkima, siis kuidas seda teha. Kas võtta kõikidest keeltest parimad omadused ja panna need yhte patta või lubada igal yhel kirjutada vastavalt omale äranägemisele. Olen viimastel aegadel eravestlusis kirjutanud nii, nagu heaks arvan ja avastasin alles nyyd koos armsa tydrukuga raamatut uurides, et tegelikult on pooltahtlikult kokku seganud ranna-viru ja väike-maarja keeled. Aga mingit erilist syyd ma selles nagu ka ei tunne.

Igatahes said need mõtted siia yles riputatud ja kes tunneb tahtmist parandada, siis lasku käia.

Erzja keelest

Lugesin täna päris pitkalt erzja kielt. Sanagi aru en suanud, aga huvitav oli. Easti palju pehmendusmärkke on sial. Kohati tundus ealdades, et nad peavad vast yks kaiksie enamb naeratavamb rahvas ilmapial olema. Moned linkid kua, kust kielt lugeda suab.

http://myv.wikipedia.org/wiki/%C2%AB%D0%9A%D0%BE%D0%B4%D0%B0%D0%BC%D0%BE_%D0%BC%D0%BE%D1%80%D0%BE_%D0%BC%D0%B8%D0%BD%D1%8C_%D0%BC%D0%BE%D1%80%D0%B0%D1%82%D0%B0%D0%BD%D0%BE%C2%BB_%28%D0%BC%D0%BE%D1%80%D0%BE%29
Yhe laulu tekst.

Кодамо моро минь моратано?

Kodamo moro minj moratano?

Millist laulu me laulame?

 

http://erziana.my1.ru/publ/stikhi/mastoravas_luzhakads_kezehren_ehrzjan_moro/2-1-0-826

Viel yhe laulu tekst

масторавась лужакадсь.

Mastoravasj lužakadsj

Maaema kurvastas (vist).

Niimuodi.

Marikiele tundis olen yksinda. Ielmine riede oli esimene tund ja ylivahva oli. Homme on udmurdi kiele tund jällegi. Sinnamuale katsun end tervest ravida ja olen ehk rivis. Ylikuol on täie huoga  peale akkanud nagu näete. Ega’s midagi. Ikke edasi.

Olge tugevad

Sárkány