Wednesday, 22 February 2012

Suguharulise identiteedi säilitamise mõttekusest ja võimalustest Eesti rahvuse sees

Ei tea, kas olete kunagi sattunud tunnistajana pealt nägema mõnda diskussiooni, kus grupp inimesi omavahel vestlevad sellest, missugused on murdelised erinevused nende kodukohtade kõnepruukide vahel. Või olete ehk saanud vastuseks väitele, et pärinete põhja-Eestist küsimuse, et kas teil lumi hakkab kokku või pakib.

Mina olen. Olen ise enamasti vastanud, et meil pakkis või mätsis, kuidas parasjagu keegi ütles. Nüüd on aga arutluse objektiks hoopis see, mis on meie oma murdeerinevuste säilimise aluseks, võimaluseks ning kas selle järele on vajadust? Olen lapsepõlvest peale kuulnud viru keelt räägitavat ja teismelisena isa kuuldud lugudest ja vanaisa keelepruugist pilte kokku pannes jõudnud selgele veendumusele, et identifitseeriksin end hea meelega selle kandi asukana või sealt pärit oleva inimesena. Viimane on õigem väljend, sest ma otseselt Virumaal ei ela. Pole kunagi elanudki ja ei tea, kas hakkangi elama. Isapoolne suguvõsa kangastus seega millegi selgepiirilisena, sellel oli piir, sinna kuuluvad inimesed olid kuulnud või oskasid rääkida viru keelt, identifitseerisid end ühtse perekonna nimega ja moodustasid traditsiooniliselt aktsepteeritavaid perekonnamudeleid järgides yhtse terviku. Ema suguvõsa aga oli murdeliselt ja nimeliselt piiritlemata. Oluliselt sagedamini kui virulaste keskis tehti juttu tänapäeva yhiskonna juurde kuuluvatel teemadel. Tegelikult oli aga selle poole õhkkond vabam. Oma meelsuse ja tolerantsuse peaaegu kõigi ühiskonnas avalduvate nähtuste suhtes olen osalt sealt saanud. Samas aga hoidis see suguvõsa pool ka oluliselt rohkem kokku. Koos käiakse tegelikult nyydki regulaarselt: ehitatakse, töötatakse, küpsetatakse, lauldakse jne. Lapsed kasvavad teadmises et neil on hulk sugulasi. Siin vastanduvadki minu mõtteis hilistraditsioonilisele suguvõsamudelile toetuv hõim ja nii keelelt kui meelelt modernsem suguvõsa. Küsimus on aga ehk selles, kumba neist teedest järgida. Ja kas tegelikult toodud erinevused üldse midagi loevad. Sest lõppkokkuvõttes oleme me ikkagi ise need kes otsustavad ja kui veab pannakse kokku kõige paremast parim.

No comments: