nädalavahetusest siis ka natuke.

Kriban siis pisut oma nädalavahetusest. Nädalavahetus sai nagu ikka alguse reedel. Kõigepealt liiguti Ema kooli. Ning siis mindi vaadati Ungari ooperit. Kvaliteetne ja hea tükk oli. Nime postitan siia hiljem juurde. Reedesed toimetused tehtud, siirduti koju. Laupäeva hommik, ärkasin taaskord kaheksa ja üheksa vahel. Väike asjadepakk ja siird Kimlesse. Kimle on väike külakene umbe 200 kilti Budapestist. Meie viiekohaline Susuki mahutas meid kõiki kenasti ära, nii et me viis kesme olime saime ideaalselt hakkama. Läpaka kotti trepist alla viies sai teoks selline vest. ema: "Give this bag to me." mina: No. This is my bag. ema: But it's very heavy." mina: I'm heavy and I want metal. Põhjustatud see vestlus sellest, et minu koolikott kannab hellitavat hüüdnime, Heavy Metal bag. Tuleneb see sellest, et koti karkass on suuremalt jaolt tehtud metallist, heavy on ta aga sellepärast, et ta on täis sülearvutit ja seega raske. Kimles sain ma nägema palju huvitavaid inimesi. Kellest enamuses kõik olid õpetajad.. Kõik tahtsid mulle õpetada ungari keeelt, aga kuna koos oli hulgaliselt õpetajaid, siis võite arvata ise mis sest välja tuli. Õhtu veedeti kimles, ning öösel magati kohas, mis kuuldavasti olevat kohaliku valla kirjas nagu sealaut. Väga hästi korda tehtud kohakene oli see selline. Hommik algas samasuguse jalutuskäiguga nagu seda oli laupäeva õhtul. Muuseas. Laupäeva õhtul käidi ka restoranis, mille pakutud eined olid väga maitsvad. Lisaks sai õhtupoole maiustatud koogi kallal ning proovitud ka kohalikku kodukootud Bálinkat. Kogu see kokkutulek oli seal tähistamaks minu ema ja tema ülikooli kaaslaste lõpetamist. Pühapäeva lõunasöögiks oli samane liha nagu laupäevalgi. Sinna kõrvale väike punane vein ja söök maitses oluliselt paremini. Seejärel prooviti erinevaid seal majas leiduvaid instrumente. nõnda siis pakis ema asjad kokku ja kuulgesime kodupoole.

Esimesed kaks koolinädalat

Esimesed kaks koolinädalat on sisuliselt mööda saanud. Ega ei oskagi midagi kirjutada sellist erilist ja löövat. Igal hommikul viie ja veerand kuue vahel ärkan, söön õuna ning võtan mõned võileivad kooli kaasa. Koolitee kulgeb ligi tunni, sest vaja on sõita pool tundi bussiga ja seejärel veidikene loksuda ka metroo ja trolliga. Nii et vaheldust, kui palju. Tundides ei saa eriti kaasa teha, välja arvatud inglise keeles. Inglise keele õpetaja olevat tänu minu tulekule hakanud ka enam inglise keeles rääkima, kui enne. Teine tund, millest ma mingit aimu saan, on matemaatika, sest mu ema on matemaatika õpetaja ja tema huviks on minu koolitamine. Seega Számtoni sorazád on mul enamvähem ka selge. Kas ma õigesti kirjutasin, on taaskord kaheldav, aga ma ei karda proovida. Küll kord korda saab. Õhtuti teeme aga alati midagi huvitavat. Kuulame muusikat, laulame tünnilaulu, käime väljas midagi tegemas või ajame asju. Vahest tehakse tuli kamina ja istutakse seal ees. See on tore. Iga päev joon umbes 5 tassi teed, söön ohtrasti ja tunnen ise, et olen peale pikki aastaid vist isegi kosuma hakanud. Kõlab kui sanatooriumi kirjeldus või mis? Tegelt ei ole siin elu nii roosiline midagi. Sest tunnid mööduvad hetkel igavledes ja netist tegevust otsides. Nean isegi vahest seda, et mul on kaasas laptop internetiga, aga see on mulle vajalik. Szia sztok Jürgen

Tahan aega ja mõistmist

Olen jätnud sedavõrd paljudest asjadest kirjutamata, et see on lausa jube. Jõudsin alles nüüd arusaamisele, et tegelikult on kuskil inimesed, keda võib-olla siiralt huvitab mida ma teen. Peakski pühendama rohkem aega endale, mitte hoidma seda enda jaoks. Kui ma teeks koguaeg midagi asjalikku, siis oleks mul palju parem. Aga see on "if then" lause ja see kehtib ainult siis, kui kõik on nii nagu vaja. Head ööd kõigile ja homme näeme.

Tervisi

Tere siis taas. Katsume end selleks korraks kokku võtta ja kirjutada ühe korraliku blogi artikli sellest, mis on olnud viimase nädala jooksul. Ehk siis esimene nädal sárkány'i reisist Magyari maale on möödas ja alles nüüd jõuab vaikselt kohale, et ma olengi kohal. Magyar nyelv hakkab juba vaikselt välja tulema, aga palju on vell õppimist. Kolmapäev 10. september. Hommik. Kell on neli. Kodust on tund aega sõidetud. Magada ei ole saanud, sest adrenaliin lõi alles viimasel õhtul sisse ja reisupalavikukene võttis võimust kogu väega, mis tal pakkuda oli. Praha lennuk väljus 5:20 ja lendas nii tunnikest poolteist. Enne seda aga tüüpiline head aega jätt vanematega. Ei mingit peenutsemist, viimane kalli ja edasi. Läbi check inni ja siis väravasse tiivulist raudinglit ootama. Lennujaam korraldas mulle saatja. Samasugune tegelane tuli mulle vastu ka Prahas. Ainuke vahe oli selles, et eestis tegutsenud abistaja oli noor, Prahas mind abistand kuju oli aga suur ja massiivne slaavlane. Siis asusin ümber teisele lennukile. Lend Prahast Pesti võttis oma tund aega ja pisut pealegi. Pestis oli mulle esialgu saatjaks käredahäälne väike Ungarlane Attila - lühike ja konkreetne mees ma julgen oletada. Kolmapäeva päev - Budapest. Lennujaamas oli mind Attila käest üle võtmas Gabi. Yfu Ungari direktor. Kusjuures mitte Gabor vaid Gabriela. Neil on siin nimedega sääkene lugu, et nad ei tee vahet, kas on Gabor või Gabriela, Szabina või Szabolgy, ikka on kas Gabi või Szabi. Sellele järgnes väike koolitus Yfu Ungari peakontoris ja siis minek emme juurde. Just! Perekond on mul lahe. Kõik inimesed suhtuvad minusse kenasti, ehkki mõningatel kindlatel põhjustel ma nende kõigiga veel läbi käia ei saa. Nad lihtsalt peale oma ema keele ühtki teist keelt ei valda. Sisuliselt olin ma terve kolmapäeva unine. Ei mäleta täpselt, millest ma emaga sel päeval rääkisin, kuid igatahes vestlesime ohtrasti. Kätte jõudis magamamineku aeg. Uni tuli sel päeval kuidagi eriti hea. Neljapäev 11. september. Hommikul Ärkasin ja seda vara. Esimese asjana külastasin kooli, nägin ära oma klassijuhataja ja kaks pimedat klassikaaslast Zoli ja Szabi. Ülejäänud meie klassis on nägijad. Ungaris ei ole erikoole pimedatele lastele. Gümnaasiumi osas vähemalt mitte. Sellest hoolimata ei kiusa mitte keegi meie koolis ei Szabolgyt ega Zolit. Teise asjana liikusime sealt edasi migratsiooniametisse, kust taotlesime elamisloa ja saime selle vist. Varsti tuleb ka järgmine paber postiga koju ja siis saan omale Ungari telefoni numbri ja pangakonto taodelda. Terve päev möödus igasuguseid ameteid pidi ringi joostes ja midagi tehes. Sõin näiteks Kürtös Kolágyt - nii kirjutatakse seda vist. Seda saab siin iga supermarketi juurest. Hea magus asi oli. Reede 12. September Hommikune ärkamine toimus sügava hilinemisega. Koolinädal algas alles esmaspäevast ja seega ma ei pidand veel kooli minema. Läksin aga kooli siiski, nimelt sellesse kooli, kus mu ema töötab. Tutvustasin end sealsetele lastele. Mind võeti avalisüli vastu ja leidsin esimese päevaga seega kohe kuus Magyarist sõpra. Edasise ajaga ei hakatud aga midagi targemat peale, kui mindi pillipoodi ja uuriti sünti. Kõigepealt peretütrele ja siis mulle. Budapest on nii suur linn, et siin on võimalik hoida poes sellist instrumenti nagu seda on korg R3. See pill sai ka ära proovitud. Heli salvestusi mul aga ei ole, sest patakad said digikal juba kolmapäeval tühjaks ja seega ei saa hetkel midagi salvestada. Laupäev 13. September. Hommik algas sedapuhku hiljem. Päevaplaan nägi ette, et lähme linna keskel Duna jõel asuvale suvilakrundile. Seal on sellised saared, kus neid suvilakrundikesi saab omada. Sinna oli pandud uus värav ja selle me värvisime ära. Toimus väljas söömine, joomine ja ringi kõndimine. Peale seda me siirdusime koduje, kus kastsime lilli. Pühapäev 14. September Hommikune ärkamine taaskord vara. Siirdusime perekonna teise suvilasse, mis pindalalt oli oluliselt suurem kui esimene. Päevakavas oli meil viinamarjade korjamine, puude saagimine ja tule tegemine. Kõik sai kusjuures kenasti tehtud. Peale seda siirdusime koju ja tegelesime veel sealgi millegagi. Siis aga kulgesime rahus uneteed mööda kõik kuni hommikuni. Sealt alates algab aga esimene koolinädal ja mis seal aset leidis kirjutan siis, kui koolinädal on läbi. Seniks aga szia või Viszlat. Võtke kuidas tahate.

magyarország

szia! Kirjutame siis ka tüki blogi oma reisist Ungarimaale. Kell on palju ja öö on käes. Niisiis on siiajõudmisest möödas juba hea neli päeva. Aga selle asemel et magada, ma kirjutan. Magada jõuab. Päevade jooksul on olnud sedavõrd palju huvitavat tegevust ja toimetust, et seda siin enam kirjutada ei jõuagi. én locsolom o virag. . Kas ma õigesti kirjutasin on sügavalt kaheldav, aga küll magyaritest sõbrad parandavad, loodame vähemalt. Ehk siis kastan lilli. Kastetud tegelikult juba. Korg R3 sai ära proovitud. Esimest korda koolis käidud ja sain hulgaliselt ungari keelseid sõnu teada. Pere lastega veel juttu ei vesta, sest nad erigi inglise keelt ei valda. Palju tuleb aga teha ja saab tehtud. Seniks siis aga viszontlátásra