Vibuküttidest

Siin üks loohakatis, mida olen pikka aega sepistanud. Ei oskagi temaga kohe midagi peale hakata.

Paljud detailid on kohutavalt ebatäpsed, aga kui asja korralikult uurin, siis parandan vead ja kirjutan edasi. Aga seline ta on:

 

Vibukütid

Viis meest saduldasid hobused ja läksid metsa poole. Neil oli ülesanne. Veel enne kui päev langeb puude samblapoolest vaadatuna paremale, pidid nemad olema läbi metsa jõudnud, surmanud Turanite juhi ja tagasiteelegi asunud. Metsa varjus pidid nad laagrisse jääma, aga seda peateest eemal, et jälitajad neid ei leiaks. Ja nüüd nad läksidki. Igaühel neist oli vööle kinnitatud nahast nooletupp ja vibu. Mõõkasid kaasa ei võetud. Taplust polnud kavas. Töö pidi olema kiire ja korralik. Nad lähevad kohale, leiavad pealiku, lasevad igaüks tema pihta nii palju nooli kui jõuavad ja kaovad siis. Nii nad kavandasid. Mis sest kõigest välja tuli, istuge siis ja kuulake.

Igatahes asuti teele. Hommiku päike oli ere. Ilm oli viimased päevad armuline olnud, maa oli kõva ja hobused said jooksuga minna. Kuna päev polnud varastada, siis jätsid nad hommikueinegi seisvajalu söömata. Igaüks nosis kaasavõetud toidumoona vöökotist ja sõidu ajal. Nii mindi terve hommikupoolik, ahtast sõnavahetusest paistis meeste meelekindlus. Kõik ju teadsid, miks nad lähevad ja kuhu neid tee viib, millest neil siis veel rääkida. Terve hommik neil nii mööduski. Jõudnud rohumaalt natuke tihedamasse metsatukka, otsustasid mehed peale keskpäeva siiski keha kinnitada. Pool maad oli veel minna. Enamus sellest tuleb läbida metsas ja Toorum laskis juba taevast pilvi paista. Eemalt kostis laulu. Viis oli tuttav ja mehe tundsid ja ütlesid yksteisele: „Näe, koibali naised on metsas marjul.“ Üks nooremapoolne ratsanik laskis vaikselt lausudes lendu mõtte: „Huvitav, on nad ka üksi ja nende mehed kaugel?“ Vaevalt sai ta aga selle välja öelda, kui neli vanemat teda otsejoones tagasi tahtsid saata. „Mis sa, poiss, õige mõtled. Koibalid on omad, nendega pole meil tüli tarvis.“ Laususid nad ja nooruk vabandas. Üks vanematest tarkadest ütles veel: „koibalid on jah omad, nende päälikud on meie omadega ühest klaasist joonud. Ei me saa neid solvata, seda pahandust pole meile vaja.“ Toorum aga tahtis mehi veel katsuda ja maailma-vaatav-mees juhataski nende teele ühe Toorumi tütardest. Karuema oli suur ja tema poegi polnud silmapiiril näha, ehk siis polnudki tal neid? Me ei tea seda. Aga seal tema seisis ja ära ei läinud. Isegi palumise peale ei läinud. Üks vanematest meestest hakkas looma härdalt paluma: „Armas Vootõr-Õika, armas jumalatütar, toorumi kuldane lapsukene, ole sa nii kena ja luba meid läbi oma metsa. Siin me kurja ei tee, sulle me kurja ei tee. Luba meid siit hobustega läbi.“ Aga loom astus hoopis lähemale, näitas hambaid ja küüsi, ehmatas mörisedes hobuseidki. See sama noorukene vibukandja, kes enne koibali naiste laulupeale oli mõtte kurjale teele lasknud, haaras nyyd pikemalt mõtlemata tupest noole ja saatis selle otsejoones läbi Numi-Toorumi tütre. See langes maha ega liigutanud ennast enam. Nii täpne oli see lask.

„Oh häda! Oh õnnetust!“ lausus üks vanematest meestest ja pidi peaaegu nutma puhkema. „Nüüd tuleb ju peied pidada. Kuis sa siis ei mõelnud. Meil pole mehigi, keda tagasi saata, et külarahvale teadet viia. Kõik peame minema, aga peied on vaja pidada, laulud laulda ja keelepuu helistada, et Toorumi Tütre hing saaks minna tagasi sinna, kus ta tuli, minna taas tagasi oma isa koju hälli kiikuma.“ Nii oleksid mehed halama jäänudki, kui korraga üks tarkadest poleks märganud, et noorem kuhugi poole kappas. „Ta läheb tagasi.“ laususid nad ühest suust ja ohkasid raskelt. Tema aga, ehkki ta kõige noorem oli, oli ta ka mõttelt kõige kärmem. Koibali naised olid ju vaid mõni hetk tagasi neile lähedal olnud. Ja arvestades sellega, et nad ikka veel marju korjasid, ta nüüd nende poole ratsutaski. Tema mõtte kärmus oli talle sedapuhku suureks kasuks, sest vaevalt kadusid teiste meeste ohket tal kõrvust, kui ta juba tuttavat laulu kuulis. Ta ei hoolinud enam noortest ega vanadest marju korjavatest tüdrukutest. Leidnud nad ruttu, kulus tal siiski piisavalt pikk aeg, et naistele juhtunu lahti seletada ja neid peiesid pidama anuda. siis võis ta siirduda tagasi omade meeste juurde.

Kaugelt kostis hobuse kappamist ja noorukene vibukandja ilmus meestehulka. „Lähme edasi.“ Nii ta ytles ja seadis obuse minekule. Kaugelt oli juba kuulda koibalite tulekut ja ratsanikud, kõik yllatunud, pöörasid hobused teele.